Kasvatamise protsess on seatud selleks, et anda inimesele vahendid, mille abil ta saab ennast kujundada. Kui teda kujundab keegi teine, siis ei ole see kasvatamine vaid vägivald. Inimest ei tohi sundida, et: tee nii ja tee teisiti. Ta ei saa talitada alati käsu järgi – selliselt, nagu dresseeritakse loomi. Erinevalt dresseerimisest puudutab kasvatamine ainult inimest. Temale ei ole vastuvõetav vägivald, vaid ainult vaba valik selgituste ja tingimustega, mida loovad talle õpetajad ja keskkond selleks, et saaks iseseisvalt vastu võtta lõplikke otsuseid ... .
Õiges kasvatamises algab selline lähenemine kõige varajasemast vanusest, siis kui õpilane ei mõista veel, mis toimub, miks ja milleks teda seatakse sellisesse olukorda. Kui aga ta on selle läbinud, siis ta kindlasti nende varal end täiendab. Hiljem aga, olles õpetajate, raamatute ja õppegrupi keskel, kasvatab end ise luues selleks kõikvõimalikke tingimusi vaba valiku realiseerimiseks. Sest ta juba teab kuidas end kasvatada. Kabbala õpetus selgitab seda, et me eksisteerime võrguna, mis meid ühendab. Vastavalt sellele võrgule, me peame suhtuma teineteisesse selliselt, nagu me oleksime ühes paadis, ühes peres. Kuivõrd lõpptulemusena on selle õpetuse eesmärgiks – inimese parandamine. See on väga lihtne: parandada meie egoismi, eraldada meid vihkamisest ja suunata venna armastusega ligemese juurde. Ilma selleta, ei saaks meil mõistagi olema – ei oma maad, ei jõudu jätkata oma ajalugu sellel ajal kui me viibime siin. Muidugi, Kabbala õpetus hoiatab meid selle eest, et kui me ei tee seda õigel ajal, siis me uuesti satume pagendusse ...
Kasvatamine on rajatud jäljendamisele. Laps õpib täiskasvanutelt, keskkonnalt kus ta asub. Ja sellele ei saa vastu seista mingite teiste meetoditega ... .
Meie hariduse ääretult suur probleem seisneb selles, et see ei ole ette nähtud selleks, et kujundada inimest. See oli mõeldud sellel eesmärgil, et teha inimesest mingisugune „mutrike“ üldises süsteemis siis kui me arenesime just kui tehnokraatlikuks ühiskonnaks ja meile oli vaja töölist ühes kohas ja spetsialisti teises kohas: arstid, insenerid jne. ˗ ja kõik. Just seda me olimegi suutelised tegema inimestest – ei miskit enam. Vastavad nõudmised me esitasime aga koolile – vaatamata sellele, kas see oli alg- või kõrgkool. Me kandsime hoolt ainult selle eest. Nüüd aga me peame lõpetama sellise hariduse andmise, kuna tahame seda või mitte, see lõppeb iseenesest, sest uus põlvkond ei võta vastu sellist lähenemist. Uue inimese kujundamine – see on suur probleem, see ei ole lihtne. Seda saab teha ainult väärtuste abil, mida inimesed ammutavad Kabbala õpetusest, vastasel juhul nad moonutavad selle idee ja hakkavad uuesti ehitama sotsialismi, kibutseid või režiime, mis juba on Venemaal olnud. Kust kohast nad saavad eeskujusid? Me selgitame seda juba mitmeid kuid. Mitte ükski valitsus, ükski inimene, ükski psühholoog maailmas ei saa aru sellest, mida peab tegema. Kuid ma siiski väga loodan, et tänu pikaajalisele kriisile, saavad kõik aru sellest, et probleem on inimeste vahelistes suhetes ja selles, et me peame rajama uued suhted.
