I Kursus: Kabbala õpetuse olemus

Sisukord

Eessõna

Selleks, et hakata õppima Kabbalat, kui kõikide õpetuste allikat, peame me küllaldasel määral välja selgitama selle õpetuse sisu. Vastasel juhul Kabbala teadmiste ja seoste omandamine teiste valdkondadega, jääb fragmentaalseks ja ilma eesmärgita. Selle õpetuse sisu on erakordselt põhjalik. Me loodame, et antud teema raames õnnestus meil formuleerida selle põhiseisukohad vastuvõetavas vormis ja arusaadavalt esitada õppijale selle õpetuse tegelikku ettekujutust, mis aitab hoida teda edasise õppimise protsessis võimalike vigade eest.

Nagu on teada, iga õpetuse aluste õppimise põhimõtteks on õige ettekujutuse loomine kolmest asjast: antud õpetuse sisu; spetsiifiline, ainult talle omane, meetod ja terminite aparaat, mida kasutatakse selle õpetuse sisu õppimiseks.

Käesolev teema põhineb XX sajandi suure kabalisti Baal Sulam’i kirjutisele „kabbala õpetuse olemus” ja on läbitöötatud I.Ašlag’i nimelise kabbala Uurimis-instituudi õppejõudude poolt dr. M.Laitman’i loengute materjalide alusel.

Õppetund nr 1

Kabbala õpetuse olemus

1.1. Sissejuhatus

1.2. Kabbala õpetuse olemus

1.3. Üldise ja üksiku õpetus

1.1. Sissejuhatus

Looja lõi tahtmise. Iseenesest on Ta, nimetatuna „Atsmuto” üle mõistuse käiv. Temani ei küündi ükski õpetus. Looja lõi tahtmise ja teeb selle põhjal teatud teod. Nimelt Looja tegusid loomise suhtes me just õpime, nendest koosnebki kabbala õpetuse olemus, mis õpetab kõiki, mis on Loojast väljaspool, kuna Looja ise ei ole meile mõistetav.

Tema mõte sünnitab loomise – tahte, alles seejärel tegutseb selles loomine muutes seda ja andes sellele kõikvõimalikke vorme: algseisundist – punktist Looja valguses – kuni selle tahte arendamiseni kõige egoistlikumal näol, seejärel, selle parandamine kõrgeima altruistliku tasemeni – Looja täieliku sarnasuseni.

Joonis_111

Joonis 1.1.1.

Kõike seda, mis on seotud Looja mõtete loomisega, uurib kabbala õpetus. Absoluutselt kõik, mis ei ole Looja – kõik peale Looja, kuulub sellele, mida Tema on loonud.

kabbala õpetus sisaldab endas Looja kogu suhtumist loodavasse. kabbala – see on Looja mõte, mida Tema realiseerib. kabbala õpetus õpetab tundma rajamise eesmärki ja loome funktsioneerimist, aga ka Kõrgemate Maailmade struktuuri, sealhulgas meie materiaalset maailma.

Tuleb välja, et see sisaldab absoluutselt kõike, peale Looja. Loomulikult, me õpime seda selles mahus, mida oleme suutelised mõistma. Lõppkokkuvõtteks peame me aru saama kogu kabbala õpetusest.

Me peame end meelestama ainult ühele – Looja Maailmale, mis arendab ja parandab meid. Kui me hakkame püüdlema seda, et tunda selle mõju endal, seame, end sellesse valgusesse, siis saabub meile tema mõju. Vaimsusel ei ole vägivalda: paranemine toimub ainult sellel määral, mida inimene soovib. Kusjuures see soov peab olema siiras soov, mitte valelik - mitte nii, et „üks südames , teine aga suul”.

Me omandame kabbala õpetusest ainult seda osa, seda aspekti, mis kõige paremini mõjub meile, parandab meid, aitab meil ületada kõiki raskusi, kõiki takistusi, et saavutada eesmärki – ühinduda Loojaga.

1.2. Kabbala õpetuse aine

kabbala õpetus kujutab endast Kõrgemate jõudude põhjusliku laskumise avastamise korda, milline on allutatud pidevatele ja absoluutsetele seadustele. Need seadused on omavahel seotud ja suunatud Kõrgema juhtiva jõu – Looja avastamiseks.

Niisiis, kabbala õpetab seda, et need jõud pärinevad kõrgeimast, Looja poolt antud üldisemast, täiuslikumast ja igavesest jõust ning kuidas need oma langemises transformeeruvad meie suhtes.

Õpetus, mille järgi see kõik toimub, iseenesest ei muutu, sarnaselt sellele, kuidas muutuvad õpetused, mis kehtivad meie maailmas. Me võime neid oma soovi järgi ka kasutada, kuid õpetus jääb muutmatuks.

Jõud langevad ülevalt alla ja vastavalt absoluutsetele ning rangetele seadustele, mõjutavad inimest, et tõsta teda või järkjärgult avada talle (see on üks ja see sama) Loojat inimese olemisel selles maailmas.

kabbala õpetus õpetab kõike, mis loodud Looja mõttega, mis lähtub Temast, Absoluutsusest: millisel viisil see mõte muutub jõuks, kuidas need jõud ehitavad mateeriat, soovi tunda naudingut, millest tekib inimene; milles inimene nende jõudude abil, olles kõige madalamal meie maailmas, saavutab samaaegselt kõrgeima punkti – ühinemise Loojaga, ühendades endas kaks erinevat maailma loomise poolt – millisel kujul kõik see toimub – kõiki neid protsesse õpetab kabbala. See sisaldab endas absoluutselt kõike, mitte midagi kõrvale jätmata maailma loomisest. Kõik mõtted, teod, tunnete väljendused kõikides maailmades kaasa arvatud meie maailm – kõik see on kabbala õpetuse objekt.

1.3. Üldise ja üksiku õpetus

Õpetus üldisest seisneb selles, et kogu inimkond oma arenemise lõppstaadiumis peab vältimatult avastama Kõrgeima jõu ja seda täielikult mõistma. Õpetus üksikust seisneb selles, et kuni inimkond saavutab selle täiusliku seisundi (kõikide hingedega), on igas põlvkonnas samuti erinevaid isiksusi, kes on suutelised iseseisvalt saavutama sellist seisundit.

Selline on üldine mõte Looja jõust: kõik loomine on tehtud selleks, et vastavate arenguseaduste alusel on möödapääsmatu saavutada Loojaga sarnasust, Temaga ühinemist, Tema mõistmist, Temaga võrdsust.

Mitte ükski jõud, mitte mingi tegevus, mõte, mis saabub Loojalt, või loomingust, ei välju selle üldise õpetuse raamidest. Temale on allutatud kõik. „Üldine” – tähendab „kõike haaravat, ilma eranditeta”. See on mõtete tagamõte, seejärel jõud, seejärel tegevus, mis valdavad täielikult maailmavaate struktuuri.

Ükskõik, mis ka meile ei näiks, mis on siis kõlvatu, paheline, sellele mõttelaadile ebakohane, selle vastaspool – seda ei saa olla. Kõik, soovides, mõtetes, tegudes toimuv on üldise õpetuse vahetu osa, mis vajadusel viib loomise kõrgeima seisundini. Meie, oma piiratud seisukohtadega, ei suuda loomulikult aru saada, mis toimub, kuid õpetus jääb õpetuseks, ja nii see on.

Üldine õpetus kinnitab, et kogu inimkond saavutab tingimata oma eesmärgid. Üksiku õpetus räägib, et igas põlvkonnas on erandeid, kes saavutavad Eesmärke mitte teistega koos vaid palju varem. Kui me ikkagi liigume selles suunas, miks siis veel paluda abi Loojalt, miks sellele kulutada veel jõudu? Istume vaikselt koopas lõkke ääres või kaasaegses korteris televiisori ees – istume lihtsalt tegevusetult ja ootame, millal hakkavad need õpetused meile mõjuma.

Asi on selles, et need õpetused mõjutavad meid, tõmbavad meid ligi eesmärgi suunas ainult sellel määral, millist kaasabi me neile osutame, sel määral millise suunitlusega me nõustume, eesmärgi saavutamiseks ja koos sellesama tegevusega. Inimene, kes koosneb mõtetest, soovidest ja tegudest, on kohustatud samastama oma mõtlemist, soove ja mõttetegevust Looja poolt saabuvate soovide ja mõjudega, sest et õpetus, mis lähendab teda eesmärgile, mõjutab teda sel määral, millises osas need ühtivad.

Kui inimene ise ei pürgi eesmärgi suunas, mis on talle Looja poolt määratud, kui ta seisab paigal ja ei liigu, jätkub negatiivsete muljete kogumine senini, kuni inimene ei tunneta seda, et on vaja liikuda eesmärgi suunas.

Kuid siiski negatiivsete muljete, tundmuste, isikliku viha teadvustamine (miks ma seisan koha peal ja ei taha liikuda, milles seisneb minu olemus, miks on ta vastu Looja suunas liikumisele, altruismile, andumusele) – see, negatiivsete muljete kogumine iseenesest ei vii edasi. Meile näib, et see on progress, kuid see ei ole progress – see on ainult negatiivse potentsiaali kogumine, millest on küllalt, et äratada meis tõelist soovi „liikuda kas või millimeetri haaval eesmärgi poole”. Ja siis, see meid kaasa kiskuv jõud, valgus, mis langeb Allika suunas, avaldab meile oma mõju, ja me läheneme Tema suunas selle millimeetri võrra.

Seepärast inimkond, kes on läbinud ääretult pika, hirmsa teekonna täis katsumusi ja kannatusi oma mitmetuhande aastase ajaloo vältel, ei olegi liikunud edasi Looja suunas. Inimkond on osaliselt tunnetanud oma kurjust, kuid ainult osaliselt. Sealjuures see tunnetus jääb ikka veel mõtetuks ja Allikaga mitteseotuks. Kui inimkond saavutab tõelise tunnetuse, tärkab temas tõeline soov eesmärgi saavutamiseks, ja oma astmelt, meie maailma kõige madalamalt astmelt, tõusta järgmisele astmele - Kõrgeima Maailma algusesse. Meie maailm – see on ainult algaste, meie maailmas ei ole teisi astmeid.

Mida tähendab „Kõrgeima Maailma algus”? See on Loojaga sarnaseks muutumise algus, mingi soovi ilmumine, mis on Looja sooviga sarnane.

Üksiku õpetuses kõlab, et sellist üleminekut võib teostada ka üks inimene või inimeste väike grupp, mitte aga kogu inimkond tervikuna, siis nagu üldine õpetus kinnitab, et kokkuvõtteks kogu inimkond tervikuna jõuab tingimata selle eesmärgini.

Sellest järeldub, et me võime õppida üldise ja üksiku vastastikust mõju, selgitada nende vastastikust vaoshoitust või vastupidi, ergutamist ja abistamist. Kas inimkond üldse abistab mind või mina teda? Saame me tegutseda koos, grupiga? On sellel ka mingit mõtet, või peab igaüks meist tegutsema üksinda? Kokkuvõtteks nii kui nii eksisteerivad individuaalsed mõjujõud igale inimesele ja üldjõud, mis mõjutab kogu inimkonda ja enda järgimist.

Seejuures tuleb mõista, et kogu inimkond, mis struktuuri põhjal koosneb tema hingedest, on püramiidi sarnane. 90% kõikidest hingedest (püramiidi alumine osa) kuulub madalama soovide kategooriasse.

Joonis_131

Joonis 1.3.1

Iseenesest nad ei taju oma saatust küllalt selgelt. Nad võivad, lõppude lõpuks, aru saada oma missioonist, oma eesmärgist, esiletoomisest ja täiendamisest, ainult teineteise vastastiku ühendamise vahendina. Ainult väga väike osa inimestest, mõni protsent kogu inimkonnast, liigub teadlikult selle eesmärgi suunas, teised aga liiguvad – tänu sellele, et neid sinna kaasa haaratakse.

See ei pisenda mitte üldse inimese hinge, mis kuulub enamikule: kuna selline on tema algne struktuur, ta on selliseks loodud. Kui inimene realiseerib end 100%-lt õigesti, pääseb ta igaviku seisundisse, lõpmatusse ja täiuslikkusesse täpselt selliselt nagu kõik teised. Lõpetuseks, kui kogu konstruktsioon saavutab oma ettemääratuse, ei jää järele mitte mingisugust erinevust hingede vahel.

Kerkib küsimus: „Kui kogu inimkond loodi üheaegselt, vaatamata sellele, et igaüks asub oma soovide tasemel (nullis, esimeses, teises, kolmandas, neljandas soovide staadiumis, mida me nimetame elutute, taimsete, loomsete, inimeste ja hingede tasemeteks), siis põhimõtteliselt kogu inimkond oleks pidanud pürgima Eesmärgini proportsionaalselt – igaüks vastavalt oma soovi tasemele. Miks siis see ei toimu täpselt selliselt, vaid otse vastupidi?”

Joonis_132

Joonis 1.3.2

Me näeme, et inimkonna ajaloo vältel, püüdlused saavutada Eesmärki, kerkivad ainult mõningatel isikutel: filosoofidel, õpetlastel, usutegelastel ja lihtsalt üksikutel inimestel, kes püüavad leida elu mõtet, teistele see aga ei paku huvi. Kui aga me vaatame kogu inimkonnale mitte kabbala vaid neutraalse, tavalise pilgu läbi – kui palju me siis näeme neid inimesi, kes esitavad küsimusi elumõtte üle? Paljudel läheb see küsimus kokku lihtsate mõistetega: ei ole õnne elus, kui ei ole raha, kui ei ole õnne, ei ole võimu, siis ei ole lugupidamist jne..

Püüdlused sellele, mis asuvad meie elust kõrgemal – need on üksikute püüdlused. Miks see üldse kerkib esile, miks kabbala õpetus, peale otsest mõju inimkonnale avaldab mõju hingedele eraldi, miks ta eraldub veel üldiseks ja üksikuks? Oleks see kõik ühine kõigile, milleks peab eristama mingisuguseid erilisi inimesi? Võibolla räägib see mingisugusest õpetuse puudusest? Inimkond – see on lõppude lõpuks ühine organism.

Asi on selles, et inimkonna parandamine sõltub tema soovist saavutada eesmärki. Selleks, et meie egoistlikud soovid oleks sisse poetatud soovidesse, millised on võõrad egoismile, altruistlikele, meile ebaloomulikkudele soovidele, teeb Looja sihikindla paranduse ja hingelise esiletoomise mõnedes hingedes, seejärel aga nende abiga teeb selle töö kõikide ülejäänutega.

Õppetund nr 2

Inimese võimalused saavutada Kõrgeimaid eesmärke

2.1. Algpõhjuste ilmumise mitmekesine olemus.

2.2. Kaks teed: ülevalt alla või alt üles.

2.3. Küsimused ja vastused.

2.1. Algpõhjuste ilmumise mitmekesine olemus.

kabbala õpetus õpetab inimestele Kõrgemate Eesmärkide saavutamist – samasuguse Kõrgema juhtiva jõu saavutamist, mida nimetatakse Loojaks.

Võtame vaatluse alla näiteks mingisuguse väikese looma (väikese elusorganismi), mille roll seisneb ainult selles, et toita ennast ja eksisteerida selles seisundis teatud aja, selleks, et luua endale samasuguseid järglasi ja tagada selle liigi eksisteerimise jätkumine. Lihtsaks elusorganismiks nimetatakse seda, kes sigitab endale sarnaseid ja ei oma muud eesmärki (isiklikku, iseseisvat, kõrgeimat ega kaasnevaid), peale liigi paljundamise. Sellised primitiivsed üherakulised olevused – on amööbid. Selline organism pooldub ja lõpetab oma olemise, uuesti pooldub ja uuesti lõpetab oma olemise.

Põhimõtteliselt, võime seda märgata ka inimeste juures. Rääkige mõne inimesega: „Mille pärast sa elad?” – „Laste pärast”- „Aga edasi?” – „Mis edasi? Laste pärast ikka”. See on kõige primitiivsem eksisteerimise vorm, kõige algelisem. Kuid ühiskondlikus teadvuses on kindlalt välja kujunenud veendumus: kui inimene hoolitseb perekonna ja laste eest – siis see on õige inimene. Kuigi tegelikult on see kõige madalam soovide tase, bioloogiline vajadus soo jätkamiseks, ühinemiseks.

Bioloogid ja füsioloogid uurides kõige lihtsamat elusorganismi, avastasid, et see kujutab endast keerukat ühendust tuhandetest erinevatest kiududest, kusjuures on olemas veel kümneid tuhandeid ühendusi, mida inimesed ei tea. Me näeme, et isegi sellise primitiivse olevuse toetamiseks on väga suurt hulga detaile, sidemeid, funktsioone, milliseid me ei tunne ja võibolla ei saa ka kunagi tundma.

Selle näite analoogi põhjal võib aru saada, millist suur mitmekesist ühendust ja sidemeid peab selgeks õppima, et saavutada Kõrgeimat eesmärki. Uurides elusorganismi, avastame me samuti selles ääretult suurt hulka kõikvõimalikke osi, sidemeid, funktsioone – ja üldse suurt tarkust.

Kõrgeim eesmärk saavutatakse ainult vastavalt arusaamise määrale, soovidele ja täieliku tegevuse realiseerimisele, mis on inimeses. See tähendab, me peame teadlikult, mõistlikult õppima Looja kõiki tegusid endal: õppima tundma enda ehitust ja seda kuidas Tema seda ehitust juhib, kuidas Ta seda muudab ja viib seda viimase, lõpuseisundini.

Sel määral, kuidas me seda mõistame ja õppides tundma Tema tegusid, omandame Temaga sarnast võimet, sooritada endaga samasuguseid toiminguid (peale meid ei ole mitte mingisugust teist objekti, mille peal oleks neid võimalik teostada), sellel määral me võimegi ennast „parandada”.

Ma palun Teda, et Ta sellisel viisil parandaks mind. Ma ühinen Temaga, ja saan Tema partneriks enda parandamise küsimuses, enda suunamises kõrgeimasse seisundisse. Nagu öeldud: „Sinu tegemistest õpin tundma Sind” (Šir ha-Iahhud). Tuleb välja, et meil on vaja täielikult mõista Looja tegusid, Tema suhtumist meisse. Ainult koos, sellise arusaamisega saavutame edu. Teisisõnu me peame tingimata realiseerima endas (üksikasjalikult õppides tundma selle põhjuseid) ise selle õpetuse: teada saama, kustkohast see pärineb, miks ta on just selline, millisel kujul ta mõjub, milline on ta lõplik eesmärk, kuidas me ise saame teda realiseerida.

Looja soovib, et me õpiksime töötama nagu Tema seda teeb, võtaksime Temalt üle kogu maailma loomise juhtimise, see tähendab, teadmised kõikidest õpetustest ja nende mõjudest. Vaat, selline ülesanne lasub meil, me peame kõike seda omandama. Seejuures mitte lihtsalt õppima, kui füüsikat, keemiat, bioloogiat - aga nimelt omandama. Näiteks – on olemas üldine gravitatsiooniseadus: lasen lahti – langeb ja ma saan mõõta millise kaaluga, millise kiirusega, kuhu ning kuidas keha langeb. Meile aga on sellest vähe. Meil on tingimata vaja õppida tundma loodusseadusi, alates nende päritolust, sellest kus nad eksisteerivad potentsiaalis, plaanidest kuni materiaalse maailmani: mis toimub iga aatomiga, iga kehaga kõikides nendes omavahelistes seostes, kuni viimaseni – lõpliku seisundini.

Alles siis, kui inimene on täielikult tundma õppinud maailmakõiksust, mõistab ta Loojat ja saab Tema sarnaseks omaduste poolest, võrdseks Temaga omaduste põhjal.

Seepärast annab meile kõik teadmised maailmakõiksusest. Seni kui me ei ole seda kõike omandanud ja realiseerinud, me ei saavuta eesmärki.

Hiiglasuur, ja esimesel pilgul võimatuna näiv ülesanne on see, et meist igaühest saaks füüsik, keemik, bioloog Kõrgemates Maailmades, meie ilmas ja üldse kogu maailmakõiksuses. Ja siiski, lõpuks, inimene mõistab kõike, kõikidel tasanditel, kuid mitte selliselt nagu on kirjas meie õpetustes, aga seesmiste jõudude näol, realiseerides edaspidi kõik need funktsioonid elutus, taimses

ja loomses looduskeskkonnas.

Veelkord kujutage endale ette, kui tähtis on kabbala õpetus inimkonnale. Kui me seda ei õpi, siis me ei liigu eesmärgi suunas, vaid lihtsalt tammume koha peal, kogudes kannatusi, seni kuni need sunnivad meid õpetuse omamist alustama.

2.2. Kaks teed: ülevalt alla ja alt üles

kabbala õpetus näitab meile kahte paralleelset teed mõistmaks Kõrgemat juhtivat jõudu. Ettekujutus Kõrgemast juhtivast jõust – Loojast, võib jagada kaheks mõjutüübiks või sellest arusaamise kaheks võimaluseks. Teisiti öelduna, me mõistame Loojat enda suhtes kahes ilmutuses: Tema mõjutuse teel ülevalt alla ja Tema mõjutuse teel alt üles.

Need kaks teed on võrdsed, erinevus seisneb selles, et esimene tee viib ülalt alla, Loojalt meie maailma, ja teine tee algab meie maailmas ja tõuseb alt ülesse astmete kaupa, mis olid rajatud esimese teega.

Mõlemate teede astmed on samaväärsed, erinevus on ainult selles, kuidas sa nendele astud: ülevalt alla või alt ülesse. Kui sa oled teatud astmel, siis ei ole mingit vahet, kuid kui sa vaatad astmetele ülevalt või alt – siis on erinevus olemas.

Joonis_221

Joonis 2.2.1.

Esimesel teel (ülevalt alla) laskuvad alla ja avanevad järk-järgult Kõrgema juured. Seepärast sellist teed kabbalas nimetatakse „maailmakõiksuse langemise kord, sfirot ja parcufim”. Laskumise all mõeldakse enam inimese suhtelist avanemist, Loojast eemaldumist, materialiseerumist.

Teine tee (alt üles) nimetatakse kabbalas Kõrgema jõu, Looja mõistmiseks. Sellel teel, meie liikumisel alt üles, peame sarnastuma iga astmega, mis on moodustunud ülevalt alla liikumises. Me mõistame Kõrgemat ideaalset jõudu, Loojat järk-järgult: tõustes 125 astme kaupa, Kõrgeima jõu laskumise teed pidi, mis saavad meie astmeteks ülesminekul.

Kõrgema jõu mõistja peab minema alt üles sama teed pidi, mõistes igat detaili ja igat astet vastavalt õpetusele, mis on määratud Kõrgeima jõu poolt laskumisel.

Me ei loo seejuures midagi uut: ei ennast, ei kõrgeimaid astmeid, ei nende astetega sarnastumist. Ainus, mida me teeme on – lisame sellele oma soovi end nendega sarnastada. Kui mina, olles astmel M, soovin tõusta astmele M+1 ja tõusen sellele ainult tingimustel, et mulle tõesti tekiks selline soov.

Olles alumisel astmel, kuidas tahta saada ülemisele? See on võimalik tänu minu sees olevale kõrgemale astmele. See annabki mulle tundmuse, astmete vahelise tundmuse sellest – mida on mul vaja saavutada, et tõusta kõrgemale astmele.

Joonis_222

Joonis 2.2.2.

Mulle on jõukohane vaid soov tõusta, alumise astme ja kõrgema astme Omadused nii nagu ka ümberkujunemine, mida ma pean endas esile kutsuma, on juba fikseeritud ja ette nähtud laskumisega ülevalt alla. Minust sõltub ainult üks: soovida. Kuid see soov koosneb teadmistest minu praegusest seisundist (sellest hinnangust, kui absoluutselt pahelisest, sellisest, millises ma ei saa asuda) ja järgmise seisundi teadmistest.

Näiteks võin tuua vähihaige. Teda mõjutab jõud, mis teda tapab. Ta annaks ära kõik, et vabaneda sellest, kuid ta ei kujuta ette, kuidas võib seda teha. Ta tunneb, et see jõud temas elab, aga kuidas sellest vabaneda, mis asub tema sisemuses, ta ei tea.

Vähemalt selline tunne peab meis olema, et me saaksime vabaneda meie astmetest, tõusta sellest järgmisele, kõrgemale. Seega kõrgem aste peab meile kehastama täiuslikust, elu, rahu, rahuldust – kõike seda ilma milleta me enam elada ei saa. Kui saabub selline pinge M ja M+1 astme vahel, läbib inimene nendevahelise barjääri ja tõuseb järgmisele astmele. Igale astmele on õpetused ja tingimused juba varakult ette antud ja määratud ülevalt alla laskudes.

Ülemjuhtiva jõu, Looja, täielik mõistmine toimub pikkamööda, Ta ilmutab inimese aistingutes teatud aja jooksul, sõltuvalt sellest, millise kiirusega need puhastuvad egoismist. See protsess kestab seni, kuni inimene ei saa aru kõikidest omadustest, kogu astmestiku paljususest, mis laskuvad ülevalt alla.

Me vajame adaptsiooni, harjumusi, arusaamist, uute määrangute väljakujunemist endas, vastandumist, kõikide faktorite võrdlemist. Seepärast on see pikaleveniv protsess. Siin sõltub väga paljuski keskkonnast, sellest, kui palju inimene rakendab jõudu, et adapteeruda uues situatsioonis, millise intensiivsusega päeva jooksul ta sellest mõtleb ja peamine – kust ta ammutab jõudu, et sellest mõelda, pidevalt toetada seda soovi.

Siis kui meil kuskil midagi valutab, me kogu aeg mõtleme sellele – kuhugi ei ole pääsu, kuna valu kestab. Kuidas toimida, et valu ei oleks? Vaat see on kõige peamine, mis sunnib meid kogu aeg sellest mõtlema ja püüdlema ülespoole.

On öeldud: „kadedus, kirg ja auahnus viivad inimese välja sellest maailmast” (Avot, osa 4:28). Nendest räägitaks just kui pahelises kontekstis: nagu need kolm omadust inimesel hävitaks teda. Kuid kabbalas ei räägita kunagi ega millestki pahelises kontekstis, sest midagi negatiivset ei ole olemas. Lihtsalt tuleb õigesti kasutada kadedust, kirge ja austuse poole püüdlemist, et ennast välja viia sellest maailmast, sellelt astmelt, millel sa asud juba, kõrgemale astmele. Seda saavutatakse kadeduse, kire ja austuse poole püüdlemise õige kasutamisega.

Vaadates teistele, ma kadestan neid, ma soovin saada austust nende silmades, ma soovin nautida kõrgemat naudingut – Loojaga, ma kogun endasse neid omadusi omamise määral, just kui pahelisi, kuid mis annavad võimaluse ammutada teisi püüdlusi ja eesmärke. Ma soovin olla selline, nagu nemad, kõrgemal kui nemad ja see innustab mind edasi, see sütitab mind, võttes ära hingerahu. Siis kerkivad minus jõud, et püüelda edasi ja soovides seda või mitte, mõtlen ma kogu aeg, millisel teel saan ma hakata paremaks, olema kõrgemal kõikidest teistest. Selles seisnebki võimalus minna ühelt astmelt üle teisele.

Jätke meelde see fraas. Kogu maailm trakteerib seda negatiivselt, kuid tegelikult on see positiivne: „kadedus, kirg ja auahnus viivad inimese välja sellest maailmast” (Avot, osa 4:28). „Sellest maailmast”: sellelt astmelt, millel ta asub.

Need omadused ei ole meis loodud asjata, need on vajalikud madalamalt astmelt kõrgemale tõusmiseks, kus need, just kui hukatuslikud kired ja püüdlused saavad veel tugevamaks. Aga just, nimelt need aitavad meid astuda sellelt astmelt kõrgemale. Kõik, see on loodud meis, loodud mitte miskiks muuks, kui et edasiliikumiseks.

Kõikidest astmetest järjest arusaamine on ettemääratud ja iga järgmine arusaamine on eelnevast kõrgem: me astume samm sammult nendelt astmetelt üles. See ei ole lihtsalt kõrgelt arusaamine: inimene muutub täielikult, nagu paisudes sisemise mõttega, selle sügavuses. Kogu astmete vaheline erinevus – seisneb nende mõttesügavuses.

Me asume praegu Lõputus Maailmas ja tunnetame seda, kuid ainult tillukese osana, nimetatuna „see maailm”. Peale Lõputu Maailma , meil tõesti midagi ei ole. Kõik ülejäänud on - filtrid meie meelte organitel.

Joonis_223

Joonis 2.2.3.

Kõige tugevamaid filtreid, mis on meil olemas ja nõrgendavad Lõpmatuse maailma, nimetatakse „see maailm”. Neid ületades, me tõuseme enam kõrgemale astmele.

Mida tähendab väljend „enam kõrgemale”? Läbi selle maailma me näeme järgmist osa, Lõputu maailma järgmist kihti, mis natuke rohkem avades, kannab nime Asija maailm jne.. Me liigume mateeria, mõtete, tunnete, , ideede sügavikku.

2.3. Küsimused ja vastused

Küsimus: Kas mõistmine toimub tunnetega või mõistusega?

Ei saa eraldada üht teisest, vaat millepärast me räägime „or AB-SAG” – hohma ja bina valgusest koos. Asi on selles, et meie ise – naudime seda soovi, tunnetades küll sellest rahuldust, küll selle puudumist, piina. Selleks, et saavutada naudingut kannatuse seisundis, loob soov enda kõrvale ka mõistuse, mis töödeldes informatsiooni, muutub abiorganiks, mis on vajalik saavutamaks soovitavat.

Kui igal momendil minu soov ühtib minu võimalustega – ei vaja ma mõistust. Milleks see mulle? Kui sa soovid, et inimene areneks, loo talle takistus, tekita talle raskusi, sea talle ette ülesandeid, ära anna talle täiendust – ta hakkab seda kõike otsima ja sel viisil laiendab oma mõistust. Seega, mida suuremad on soovid, mingisugusel maailmakõiksuse objektil, seda enam arenenum peab olema tema mõistus - vastasel juhul on soovi realiseerida võimatu.

Kui soovid, et laps areneks – piira teda, ära anna talle kõike, mida ta soovib. Las ta ise avastab, saab ise soovitu kätte. Kõik lastele mõeldud mängud on sellised. Me seame iga kord nende ette ülesande, selleks, et tal tekiks soov saavutada eesmärki, kuid, et see oleks talle küllaltki keeruline, et areneks mõistus. Mõistus on abistav, teisejärguline osa võrreldes sooviga.

Looja poolt on loodud soov. Kui ta hakkas tunnetama täitumise tunnet, püüdis ta otsida lahendusi selle täitmiseks. Nende otsingute arengu süsteemi nimetatakse mõistuseks.

Täitumuse tunnetus saavutatakse just soovidest. Võib küsida: „Aga kuidas rahuldub õpetlane? Kas tema rahuldub mõistuses või südames?” Ainult südames. Räägitakse: „süda mõistab”. Isegi soov tegeleda õpetustega, püüdlus ratsionaalsele arusaamisele ja näivalt mitte hingelisele, nii kui nii tunnetab seda süda. Miks sellest räägitakse kui abstraktsest, mitte aga kui tundelisest ? Sellepärast, et see on liialt erinev elusolendite tahtmistest ja me tunnetame seda mitte organismi vajaduste aga intellekti vajaduste põhjal. Kuid siiski ei ole see mõistus, vaid soov.

Mõistus – see on täitev mehhanism, mis on rajatud sellele, et saavutada soovitut. Tegelikult mõistus – see on absoluutselt surnud masin, kuid ta töötab alati soovi heaks, ja seega me hingestame teda.

Küsimus: Kabalistilise keele küsimuses: keemik, selgitades seda, et mida tähendab see tunne – „armastus”, räägib, et aju töötab välja hormooni, mis vastab sellele tundmusele. Ta räägib sellest küllaltki kuivalt. Miks kabbala, rääkides tunnetest kirjeldab kuivalt neid parcifum’i ja sfirot’i keeles?

Keemik kinnitab, et kui mulle pritsida mingit ainet ajusse või ühendada sinna elektrood, hakkan ma tunnetama armastust või vihkamist ja tunnetan, et ma asun mingisuguses kujuteldavas maailmas. Keemia räägib inimlike tunnete põhjustest, kuid arutleb nendest teisel tasandil, kui sellest arutleb inimene.

On olemas suhe maailma, mis omane keemia-õpetlasele, aga on ka suhe maailma, mis on omane tavalisele inimesele, mille juures sooritatakse keemiakatseid. Kuid, ka keemia-õpetlane ise, nii katse ajal kui ka peale seda, asub samases maailmas nende tegevuste toimumise ajal. See, kuidas inimene kujutab maailma, milles ta asub, sõltub sellest, kuidas ta seda tunnetab. Kuigi ta püüab katsetesse suhtuda objektiivselt, teaduslikult, ei õnnestu tal see nii kui nii, sest ta ise on kaasatud tavalisse katsetusse.

Millega erineb kabbala keemiast, ja miks kabbala õpetus kasutab sellist kuiva keelt?. kabbala ei räägi mitte aistingute keeles, vaid tunnete põhjustest. Kui me tahame endaga sooritada teatud tegevusi, läheme katsete tasandilt üle selle tagajärgede tasandile – aistingute tasandile. Kui ma seda tahan, siis kutsun neid endasse, kopeerin neid , teostan neid endas. Ja siis, tunnetan ma selle mõju ning selle tulemust. Ma tõusen tegevuse tasandilt ja alustan elu tunnetega, soovidega, aga mitte tegevuse endaga.

Kui kabbala õpetus räägib mingitest tegevustest, need ei ole kuivad toimingud. Sinust sõltub, kas sa annad sellele tegevusele tundeid või mitte. Me loeme Baal Sulami raamatus „Kümne Sfiroti Õpetused” esimeses, teisest, kolmandast ja neljandast soovide arengu astmetest, masahist, valgustest, rešimotist, ja see on sarnane muusikule, kes loeb partituuri. Kui ma vaatan nootidele, kõikidele nendele punktidele, ei mõista ma, mida ta nendega tegema hakkab. Aga ta võib nendele vaadates isegi nutma hakata. Muusik vaatab noote ja tunnetab seda muusikat, ta võib juba ühe noodi järgi laulda. Mina aga vaadates nooti, ei oma mingit tunnet.

Kogu asi seisneb keele tundmises. Kui sa omandad kabalistlikku raamatut kui igavat ja kuiva, ära räägi, et kabalist kirjutas selle kuivas vormis. See näitab sinu suhtumisest sellesse. kabbalistid tajuvad seda hoopis teisiti. Vahest olen ma esitanud oma Õpetajale küsimuse, milline näis mulle olevat küllalt kuiv ja formaalne ning siis saabus temalt selline vaimustus, et tundus nagu peaks teda tooli külge kinni siduma, et ta lendu ei tõuseks. Minu jaoks oli see oma moodi „kuivaks keemiaks”, tema aga võttis kõike vastu tunnete tasemel. Need on väga erinevad asjad. Tunded ei ole suunatud iseendale vaid Loojaga puutuvatele sidemetele, mis omavad mõõtmatut jõudu.

Küsimus: Te rääkisite, et kahe erineva põhimõtte ja kahe vastaspoole omaduste kokkupuutumine, joonistab meie ette maailma pildi. Kuidas saab juhtuda, et „omaduste” tasandil võib äkki tekkida selline konkreetne pilt?

Võibolla sellist materjali võetakse vastu kui mingit abstraktsiooni, kuid vaadake näiteks, televiisori ekraanile. Meil ju ei teki küsimust, kuidas mahuvad sellisesse karpi mitu inimest, kuidas nad sinna sattusid, mis sunnib neid liikuma? Me näeme, et see kujutletav on ebareaalne pilt. Kas nad on tegelikult siin? Meile saadetakse mingisugune signaal ja me näeme kedagi ekraanil.

Kõik me tegutseme ja asume jõudude suunamisel, mis meid mõjutavad ja kujutavad meis selle maailma pilte. Sind võib näiteks paigutada lukustatud tuppa, mõningasse sfääri, milline seestpoolt on ainult üks suur televiisori ekraan ja kus sellel on kujutatud elu. Kui sa kunagi muud ei teadnud ja kogu aeg olid olnud selles toas, siis elad sa sellega ja arvestad seda, et ei ole olemas mingit teist elu. Ja alles hiljem ütled sa, et sind peteti!

Pilt meie elust võib olla tehtud ka jõududest samuti kui see, paljudest vektoritest koostatud saadav kujutis. Millised on need jõud? Võib olla see pilt on üles ehitatud meievahelistest suhetest, aga võib-olla, mingisuguse teise valemi alusel. Sellest sõltuvalt võib ta muutuda kõikides mõõtmetes. See määrab kõik erinevused astmete vahel maailmades, mida me läbime.

Täpsemalt seda ei saa seni seletada, proovige ise fantaseerida, leidke oma isiklik arusaam. Peamine on see, et maailmad - see on üsna suhteline mõiste, Nemad ei eksisteeri omaette. Maailmad eksisteerivad inimese sisemuses, kui mingi inimese ja Looja vaheline korraldus, mis kehtib antud hetkel, käesoleval ajal.

Maailm – see ei ole mingi sõltumatu eksisteerimine, vaid minu sideme mõõt Loojaga, mis esitab end mulle sellisena. Praegu näen ma maailmas paljusid inimesi, seitset miljardit, ümber minu kogu aeg keegi keerleb, mingil moel tegutseb minu suhtes. Ma räägin: ei, see ei ole Looja, kes selliselt joonistas minu ette reaalsuse, ja see reaalsus sellisel viisil mõjutab mind. Tegelikult ei ole siin mingit seitset miljardit, ja ei ole ka seda maailma, ja midagi pole olemas: see,

minu suhtumine Loojasse, avaldub sellises vormis.

Kui minu suhtumine Loojasse muutub, siis muutub ka see vorm. Selle paljususe asemel hakkan ma tundma ühte jõudu ja sellest lähtuvat minusse muutumatut suhtumist. Kaob aisting sellest, et keegi mind hetkel armastab, teine naerab minu üle, keegi soovib mulle head, teine aga kurjust ja mina ise ka suhtun inimestesse erinevalt. Ma ühendan nad minusse suhtumises, nemad aga ühinevad minu suhtes.

Pilt pannakse kokku erinevate vektorite ühitamisest ja me võime selle selliselt ja teisiti seada või veel muud moodi nagu kaader televiisori ekraanil.

Majanduses on tavaks koostada diagramme. Oletame, et ma soovin praegu näha teie seisundit maailmas graafika vormis, mis kujutab endast sõltuvust mingisugusest näitajast. Näha jagamist kogu inimkonna sees, maade vahel, kuidas kujuneb see jaotus konkreetsete produktide jms.. Seega suhteliselt ühest ja sama seisundist saad sina täiesti erinevad pildid, iga kord valides erinev vektor, mille suhtes mõõdad midagi eksisteerivas maailmas.

Seega ka meie maailma pilt on meie suhtumisest Loojasse tagajärg. Kui meie suhtumine Temasse muutub, muutub ka maailm. See tähendab – tõusta Asija maailmast Etsira, Brija, Atsilut maailmadesse.

Küsimus: Pilti, mida me tajume oma tundemeeltega, muutuvad samuti või jäävad endisteks?

On olemas tunnete pilt minu suhtest Loojaga, ja on olemas pilt, mida tajun viie tundemeelega, füüsilise kehaga. See pilt ajutiselt teenib ajutiselt põhjust, mis seob mind teiste inimestega, kuivõrd ma tunnetan seda oma tundemeeltega nii nagu kõik teised.

See, mis toimub, kui me tõuseme kõrgemale sellest seisundist, tajudes sidet Loojaga, ei ole sõnadega võimalik väljendada.

Küsimus: Kui seda füüsilist pilti maailmast on mulle vaja ainult selleks, et siduda mind üldiste tunnetega teiste inimestega, siis miks ma pean seda säilitama, kui ma loon oma suhted Loojaga?

Sa ei ole üksi selles ilmas, sa kuulud ühtsesse süsteemi, ja sinu elu ei ole kunagi sinu isiklik elu. See käib iga inimese kohta – nii kõige suurema, kui ka kõige unikaalsema, kui ka kõige tavalisema kohta. Igal juhul hinnatakse ainult erikaalu, inimese suhtelist panust kogu süsteemi. Iseenesest ei kujuta see endast mingisugust tähtsust.

Õppetund nr 3

Kabbala tunnistamise objekt - reaalne tegelikkus

3.1. Abstraktne nimetus

3.2. Kabbala õpetuses sisalduv reaalsus

3.3. Küsimused ja vastused

„Kabbala annab kõrgemale põhimõttele hääldamatu nime, sellest tuleneb emanatsiooni vormis teise astme neli põhimõtet, millest igaüks uuesti hargneb kaheteistkümneks , need omakorda - 72-ks jne. lõpmatuteks järgnevateks harudeks, nii nagu on olemas lõputu arv liike ja alamliike ... . Lõpp- kokkuvõtteks tuleb välja, et kõik Jumalik võib viia ühe Algallikani, nagu ka kogu ilm , mis valgustab põlistest aegadest iseenesest ja kujutused , millised muunduvad paljudes peeglites ning paljudes teistes esemetes, võib tuua ühe formaalse ideaalse põhimõtteni - kõikide nende kujutiste Allikateni”.

Giordano Bruno „Taeva reformatsioon”

3.1. Abstraktsed nimetused

Paljud arvavad ekslikult, et kõik nimetused ja mõisted, mida kasutatakse kabbala õpetuses kuuluvad abstraktsete kilda: see tähendab, need nimetused on omistatud teatud objektidele, nagu seda tehakse igas õpetuses – füüsikas, keemias, bioloogias – kus iga nähtav objekt, tegevus või jõud saavad nime, kuna inimesed on kii kokku leppinud.

See ekslik ettekujutus on tekkinud seetõttu, et kabbala õpetab väljaspool aega ja ruumi Kõrgeimat maailma, mille äratundmine saab osaks ainult kabalistliku metoodika valdajale. Kuivõrd ainult vähesed omandavad seda õpetust, mõistavad Kõrgeimat maailma (see tähendab, et tunnetavad objekti ja mitte ei nimeta seda teatud viisil, kuna neid selleks õpetati), valitseb arvamus, et kõik, mis kuulub Kõrgema maailma juurde, on abstraktne kategooria, täielikult lahus tegelikkusest.

Tegelikult on see kõik vastupidi. kabbala ei kirjelda midagi, mis ei kujutaks reaalset tegelikkust, mis on arusaadav kabbalistidele. Kuskohast nad võtavad selle, mida nad kirjeldavad? Nimelt just tegelikkuse reaalsest tajumisest.

Kõikide õpetlaste-kabbalistide vaieldamatu õpetus kõlab: „Kirjelda ainult tegeliku arusaamist ja anna sellele tähendus. Seda, mis on mõistetamatu, ei saa nimetada nime järgi ja määratleda sõnadega” (Baal Sulam, artikkel „kabbala õpetuse olemus”).

Alguses me saame aru objektist: tunnetame teda oma soovis, sest soov on meie olemus. Peale selle, me hakkame mõõtma oma soovi, oma kli. Me mõõdame tema täitumist nii koguseliselt kui ka kvaliteedilt, sügavuse, ereduse, kõikide teiste omaduste alusel ja selle kli arusaamise põhjal anname objektile nime.

Me õpime objekti tundma gemaatria põhjal. Iga osake loomisest omab ühte konstruktsiooni, ühte skeemi: (י– ה– ו – ה) „jud-key-vav-key” või null (punkt täht jud), esimene, teine, kolmas ja neljas kli arenguaste. Seejärel, kui kli on täielikult arenenud, täitub ta valgusega. Ja me mõõdame sellest täitumisest iga osa:

jud tähe punkt – see on keter, null staadium;
jud – see on hohma, esimene staadium;
key – bina, teine staadium;
vav – zeiranpin (Z”A), kolmas staadium
key – see on malhut, neljas staadium.

Joonis_311

Joonis 3.1.1.

Iga kli peab koosnema kõigist viiest osast. Null osa, punkt tõuseb kõikide kli suhtes esile, kui Looja esindaja, malhut – see on vastuvõttev osa, aga ülejäänud kolm osa (hohma, bina, ZA) – need on vahendajad, vahepealsed omadused Looja ja loomise vahel.

Valgus mida antakse edasi Loojalt loomingule, sealhulgas ka tagasi valgus, mis tuleb loomingu poolt Looja poole, on kli täitumine. Kli täitumine pluss tema jäik konstruktsioon „jud-key-vav-key”, on absoluutselt meil kõigil ühesugune, ja annab objektile nime.

Joonis_312

Joonis 3.1.2.

Iga objekti olemus määratletakse valgusega, mida ta võib endas igal konkreetsel momendil ilmutada, akumuleerida, aru saada, tunnetada. See ongi tema nimi. Alguse kabbalistid mõistavad oma kli kaudu, oma sooviga, oma skeemiga „jud-key-vav-key” mingit hingelist seisundit, tunnetavad seda endas, teadvustavad endas selle täitumist, mõõdavad seda ja annavad nimetuse kõikidele objektidele ja tegevustele vaimses maailmas.

Siit ka põhimõte: „ainult seda, mida mõistame, saame väljendada sõnadega ja anda sellele nime” (RABA, „Šamati”, artikkel nr.3). Teisiti, kuidas siis leida nime? Kui sa ei mõista, tähendab, seda ei eksisteeri sinu jaoks. Me ei saa näha ega tunda seda, mida me ei näe ega ei tunneta. Seepärast kabbalas ei saa olla abstraktseid objekte, mõisteid, määratlusi: kõik need on mõistmise tulemused, kusjuures kabalist alati viitab sellele, millise sügavuse tasandil ta mõistab seda või teist vaimset omadust, objekti, seisundit.

Lapse poolt maailma tajumine erineb oluliselt täiskasvanute arusaamisest ja teadmisest selles valdkonnas. Nii ka igas vaimses astmes: võib sellesse siseneda ning olla lapselik, aga võib selles olla juba täisealise inimesena. Käik järgmisse etappi saab toimuda ainult siis, kui sa saad aru käesolevast astmest absoluutselt täiuslikult ja see saab sinu jaoks eelduseks järgmise astme sünnil. Sa omandad seda sel määral, et saad aru, millisel viisil areneb sellest välja sinu järgmine seisund. Seda nimetatakse põhjuslikuks järjepidevaks seoseks. Järgnev seisund on täielikult eelmisest tingitud, tuleneb eelmisest, sünnib eituse eitamise õpetuse põhjal.

kabbalistid omandavad igat astet täiuslikult – ilma milleta nad ei saaks tõusta järgmisele astmele. Seepärast toimub igas seisundis vaimne täienemine kuni maksimaalse sügavuseni – mõistuse ja tunnete kokkusulamises. See ongi see ainus, mida me nimetame arusaamiseks.

3.2. Kabbala õpetuses sisalduv reaalsus

Materiaalses tegelikkuses, mis kerkivad meie aistingutes, aga ka eksisteerivad reaalsetes ilmingutes, mille olemusest arusaamine ei ole meile jõukohane isegi kujutlustes. Sellised ilmingud on näiteks, elekter ja magnetism. Eksisteerib palju jõude, mille eksisteerimisest me aimame, milliseid me tabame kohati, võime neid osaliselt vastastikku mõjutada, juhtida, endaga kohandada. Kuid meie ümber on ka jõud, mida me ei taju. Millal me neid tunnetama hakkame - ei ole teada, meile isegi näib, et võib-olla mitte kunagi.

Need jõud on justkui reaalsed, sest me kasutame neid. Näiteks elekter: kes seda näeb? Me tajume ainult endal selle nähtuse tulemusi. Elektrit iseenesest ma ei tunneta, ei taju, ei haista, ei saa proovida maitset. Ma saan teda kindlaks teha aparaatide abiga või tunda endal elektrilööki, ma tajun magnetjõu või radiatsiooni jms. ilmumist. Mida tugevamad jõud, seda vähem on nad märgatavad, seda suuremas astmes nad libisevad meie käest. Kuid me tajume nende mõju - vahest ka negatiivset.

Kuid, kes väidab, et nad on reaalsed? Teadmised nendest ilmingutest rahuldavad meid täies ulatuses, ja üldse ei ole tähtis meile, et me ei oma vähematki ettekujutust nende olemusest. Nende nimetused on nii reaalsed ja lähedased meile, nagu me tõepoolest tunneksime neid – isegi sel määral, et väikesele lapsele sõna „elekter” on sama hästi tuttav kui sõnad „leib” ja „suhkur”.

Me elame nende jõudude keskel tunnetades nende mõjutuste tagajärgi, põhiliselt positiivseid – selliseid, mida me soovime enda jaoks avastada. Me ei mõista mitte kunagi objekti iseenesest, vaid selle mõjutust meile, selle vastastikust toimet meie meeleorganitega. Ma ei saa öelda, millise välimusega see veeklaas on tegelikult, kas ta on tõepoolest olemas. Tegelikkuses ta võib olla täiesti kujutelmatu, kuigi minu meeleorganite kaudu kujutlen ma seda täiesti tavalisel kujul. Ma ei saa üldse teada, milline on tegelikult selle veeklaasi olemus.

Küsimus on, kuid vastust sellele ei ole, kuna viitamata subjektile, tunnetatav üks või teine ese mõttetult räägib, mida see ese endast kujutab. Peab teadma, kes seda tajub ja millisel kujul ta seda eristab.

Niisiis, igast objektist, mõttest, tegevusest – materiaalsest või vaimsest – saame me rääkida ainult seoses arusaamisega, aga väljaspool mõistetavust ei ole mingeid objekte olemas. Eksisteerib ainult jõud, mida nimetatakse Loojaks. Miks ta eksisteerib? Ta on olemas seepärast, et teatud kujul ilmutab Ta end minu aistingutes. Aga kui ei ilmuta? Kui ei ilmuta, järelikult siis teda ei ole olemas.

Niisiis, kõik meie piiratused lähtuvad ühest õpetusest: „Meie jaoks on olemas ainult see, millest me saame aru. Ainult seda saame me nimetada ja määratleda omaduste alusel , kusjuures ainult enda suhtes” (Baruh Ašlag, Šamati”, artikkel 3). Seda õpetust peab väga täpselt endale selgeks tegema ja sellega ennast harjutama, sest sellest mitte kinnipidamine pöörab inimest kõikvõimalike illusioonide poole. Me saame rääkida ainult sellest, mida me mõistame teadusliku meetodi abil meie või vaimses maailmas. Ainult sellele saame toetuda, ainult sellele peame toetuma. Kõik muu tuleb maha kriipsutada – seda ei ole olemas.

Selliselt me suhtume kõikvõimalikesse uskumustesse ja nende õpetajatesse. Sellest vaatenurgast võetuna, oleme täielikud materialistid, objektivistid (või kui õpetusega võrreldes – subjektivistid). Meie jaoks kehtib ainult see, mida me mõistame. Seepärast vaimses plaanis me püüdleme eranditult vaimsele arusaamisele. Arusaamine on viimane, kõrgeim teadvuse aste, kus sa tunnetad mitte ainult objekti, vaid ka seda, kustkohast ta on pärit ja miks ta üldse tekkis, milleks ta eksisteerib ja millisesse vormi ta tulevikus pöördub, see tähendab, et kõike seda, mida võib suhteliselt temas määratleda.

Samas ei ole meile antud mõista Kõrgeima juhi jõu olemust, täpselt samuti ei ole meile antud mõista tema poolt loodud loomistest. Materiaalseid asju, mida me saame kätega katsuda (see on kõige lihtsam meile kättesaadavatest uurimistest), me mõistame ainult muljete põhjal, mida me saame tundemeelte ja nende esemete vastastikuse mõjude toimel. Ja see rahuldab meid täiesti, vaatamata sellele, et meil ei ole mingisugust ettekujutust nende olemusest.

Meile piisab, et tunnetada mingit objekti ja kujundada oma ettekujutusi sellest meie aistingute alusel, saamata aru selle olemusest. Sellest meile piisab, kuigi me saame aru, et mõistame mitte objekti ennast, aga selle mõju meie meeleorganitele, või täpsemalt meie meeleorganite reaktsiooni sellele objektile. Nii ei ole meile antud mõista enda olemust: kõike mida me endast teame – on lihtsalt tegude tulemus, mis tuleneb meie olemusest.

Tegelikkuses ei ole midagi peale Loojat, Kõrgemat jõudu. Seepärast on öeldud: „ei ole kedagi peale Tema” (Dvarim 4:35). Me oma aistingutes mõistame seda, et neis ilmutab Looja olemus. Selline Looja olemuse ilmutuse mõistmine ongi iseendast arusaamine, just nagu, meid ümbritseva maailma mõistmine. Seejärel me saame aru, et ei ole olemas ei maailma ega ka meid ennast tänasel kujul, on olemas ainult seisund, võimalus öelda, et me seda mõistame.

Seepärast, kõik nimetused ja terminid, mida võib kohata kabalistika raamatutes, on reaalsed vaatamata sellele, et me neist sisuliselt aru ei saa. Nende õppijad kogevad täielikku rahuldust täiuslike teadmiste omandamise pärast. Tõsi, see on küll arusaamine ilmutustest, mis tekivad Kõrgeima juhtiva jõu ja seda mõistva inimese koostöö mõjul. Kuid siiski jääb sellest teadmisest meile vajaka, meil ei teki tunnetust puudulikust teadmistest. Nii nagu ei teki meil vajadust käe kuuenda sõrme järele, kuna meil on küllalt viiest sõrmest.

Me oleme selliseks loodud. Kas me võime ennest ette kujutada teistsugusel kujul, nagu oleks meil tõepoolest kuus sõrme? Mida me võiksime leida, määratleda ja tunnetada, omades kuuendat sõrme? Seda me ei tea. Meil ei ole selle suunalist soovi. Meie soov toetuda viiele meeleorganile, ei vaja ka seda. See võib meid viia asja sügavusse siis, kui need viis meeleorganit muutuvad viieks sfirotiks ja edasi – viieks otsevalguse kõrgeimaks osaks.

Joonis_321

Joonis 3.2.1.

3.3. Küsimused ja vastused

Küsimus: Miks meile on küllalt teadmistest kõikidest eelnevatest omadustest, millest koosneb täielik teadmine, peale olemuse, aga olemust me ei vaja?

Küsimus olemusest, tõesti, meil on ka olemas. Kuid selleks, et tekiks vajadus sellele vastata, selleks et me tajuks, et meil jääb puudu sisust enesest, on esmalt vaja saavutada viimase astme koostisosad.

Sisuks on Looja ise. On kirjutatud: „Sinu tegude järgi, mis on pööratud minu peale ma õpin tundma Sind, saavutan Sinu mõtte” (Šir ha-Jihud). Rääkides „Sina” pean ma silmas, et ma mõistan Teda, tuuma iseennast. Kui ma teostan endal kõik tegevused, mida teeb minuga Looja, kui ma teen kõike seda, mida teeb Tema, siis, õppides neid tegusid, hakkan ma aru saama Tema mõtetest, tema kavatsustest minu suhtes. Nii kui nii see mõte, see teadmine, see kavatsus eksisteerib suhteliselt minus. Seda on vaja selleks, et luua mind, lõpule viia minuga kõik metamorfoosid, milliseid ma läbin. Seda, mis ei kuulu Looja plaanidesse minu suhtes, seda, mis asub kõrgemal sellest, ma ei mõista. Äärmisel juhul, nii väidavad kabbalistid.

Siiski, teisest küljest, nad räägivad mingisuguse teise reaalsuse eksisteerimisest ja peale lõplikku parandamist, see tähendab, peale täielikku mõistmist Looja tegevuse osas sinu peal. Täielikult parandades ennast, ma absoluutselt samastan ennast kõikides tegevustes Loojaga, see tähendab, kopeerin täielikult Tema tegusid, võttes selliselt üle Tema plaanid, Tema mõtte – kõike, mida võib nimetada suhteliselt Looja loominguks – ja saan sellega Temaga võrdseks. kabbalistid räägivad, selleks on olemas järgmine reaalsus.

Milline see reaalsus on, sellest nad meile ei räägi, sest seal kehtivad hoopis teised kelim (võimalused, omadused, aistingud), millised on meie teadvusest kõrgemal. Mida me seal mõistame ja millisel viisil – ei ole teada, meile seda ei kirjeldata. Meie eesmärk on – saada Looja sarnaseks. Kuidas seda saavutada, selgitab kabbala õpetus. Edasisest midagi ei räägita. Räägitakse ainult sellest, et protsess on lõputu, see tähendab, et iga seisund muutub pidevalt enam täiuslikumaks.

Küsimus: Me räägime, et Kõrgem maailm on meie ees suletud. Miks teda nimetatakse „Kõrgemaks”?

Meid ümbritseb miski. Seda ümbritsevat nimetatakse Loojaks, ja peale Teda ei ole olemas midagi. Me tajume Loojat. Kes oleme „meie”? Ainus, mis on loodud Neile – see on soov saada, nautida, täituda.

Me tunnetame Loojat sõltuvalt sellest, kuivõrd on meie soov sarnane Tema andmise omadustega. Sõltuvalt sellest, kui meie soov saada Tema vastaspoolset omadust saada vastu tajume varjamist. See ongi meie reaalsus. Varjamine võib olla selline, et me isegi taju seda – niinimetatud „topelt varjamine”, varjamise varjamine.

Põhimõtteliselt me mõistame ka meie maailmas midagi muutes meie omadusi. Meie arusaamine sõltub viiest meeleorganist ja mõistusest, mis suudavad selgitada seda, mida me tajume. Mõistus kogub kõiksugused muljed, jätab need meelde ja väljastab meile kujundid, standardid, et me selle tagajärjel tunneks ära sellele sarnase, mida me kunagi tajusime. Selliselt me oleme kokku seatud, ja sellest lähtudes me selgitame, kes me oleme ja kus me oleme.

Kõike seda, millest me oleme aru saanud sel momendil, nimetatakse „see maailm”. Kõike seda, mida me suudame mõista järgmisel momendil, nimetatakse „tulevane maailm”. See on kõige lihtsam määratlus selle ja tulevase maailma kohta. Kui ma olen varustatud teleskoopidega, mikroskoopidega, arvutitega, suure hulga teadmistega, arusaamisega, suudan ma tajuda oma ümbrust palju enam, ja see tähendab, et ma tajun järgmist maailma, avardan oma piire välise keskkonna tundmaõppimiseks.

Küsimus: Millega erineb materiaalne tunnetus vaimsest?

Seda, et laiendada materiaalset tunnetust, me suudame enda iidse mateeria omaduse – egoismi, muutmata. Me leiutame kõikvõimalikke aparaate, instrumente, mis laiendavad diapasoone meid ümbritseva vastuvõtuks, ja saame rohkem võimalusi arvestada seda, mida me tajume, muutmata seejuures oma algseid omadusi.

Inimene jääb ise samaks, ta ainult varustab peente lisadega oma viite meeleorganit ja oma aju täiendavate võimalustega, mis lõppkokkuvõtteks võimaldab tal tajuda ja aru saada enda ümber asuvat suuremat ruumi. Kuid selline meie maailma laienemise tunnetamine ei aita tal pääseda selle piiride taha, selle tõkke taha, kus valitseb loodus, meie vastaspool.

Meie maailmas me tunnetame objekte sarnastamise vahendina : selleks, et tunnetada õrna vibratsiooni, pean ma enda juures looma täpse organi selle vastuvõtmiseks. Kusjuures see vastuvõtu organ peab teostama sama omadustega vibratsiooni, milliseid ma soovin vastu võtta. Minu egoistliku tsensori sarnasusel, ning välispidisega tajun ma selle välispidist mõju. Ainult, et see kõik asub minu egoistliku tsensori piires, minu viie tundemeele ulatuses.

Ümber minu on sfäär, mis omab vastupoolset omadust minus – altruismi. Et seda tabada, pean ma ennast ümber häälestama, saama temaga sarnaseks. Loomuliku, egoistliku maailma vastuvõtu ümberkorraldamine (enda tarvis täitmine) vastuvõtu kavatsuste tõhusus, oma egoismi vähendamist nimetatakse mahsomi üleminekuks.

See on väga keeruline faaside üleminek, inimene ei ole suuteline seda ise endaga tegema. Ainult Kõrgeim valgus, Kõrgeim jõud võib meile anda seda energiat faaside üleminekuks, egoismilt altruismile üle hüppamiseks, enda sisse võtmiseks, enda ümber vastuvõtmiseks. See on hoopis teine loodus: me ei mõista seda, me ei tunneta seni kui meil ei kujune vastav tundemeel.

Kuni selleni mingisugused jutud ega ka selgitused ei aita. Me võime endale ette kujutada mida tahes: ükskõik mida, kõik meie ettekujutlused on piiratud meie egoismiga, mis ei suuda esitada taas mingit altruistlikku omadust, objekti, tegevust, mõtet.

Oletame, et on olemas inimesed, millised astusid üle sellest mahsom, faasihüpe ja hakkasid tajuma Kõrgemat maailma. Kui nad kõik tajuvad vastasoleval organil vastuvõttu, kuidas siis me saame neid mõista, millest nad meile räägivad? See ei ole mitte lihtsalt „Alissa peegli taga”, see on lihtsalt maailm, mis ei ole ehitatud peegli kujutisele, vaid hoopis teistele, meist erinevatele põhimõtetele.

Raske on ette kujutada, kuidas võib seletada külgetõmbejõu seadustega tõukejõu seadusi, aga neeldumise seadusi eraldumise seadustega. Kõik muu: mõtte printsiip, töö, vastastiku suhete printsiip, tegevused, omadused. Põhjus, tegevus ja selle tegevuse tulemus on hoopis muud, kuna eesmärgid on teised.

Õppetund nr. 4

Juure ja harude õpetus

4.1. Kõrgema mõistmise väljendamise raskused

4.2. Juure ja harude õpetus maailmakõiksuses

„Kabalistiline lähenemine Piiblile - see on hermeneutika, mis vastab veenval kujul iseseisvusele, imepärase originaalsusega, mitmetahulisusega, kõikehaaravusega , tema sisu mõõtmatusega”.

J.V. Goethe „Ajaloo materjalid”

4.1. Kõrgema mõtte väljendamise raskus

Me ei ole suutelised helidega või tähtedega kujutama meie maailma, seda mida on teada saadud Kõrgemast maailmast, kuna meie sõnastik on kohandatud eranditult informatsiooni edastamiseks meie maailmast.

Kunagi me tulime siis ilma primitiivsete inimestena ja hakkasime seda tunnetama. Vastavalt selle maailma tundmaõppimisele tekkis meil vajadus seda meelde jätta, üksteisele informatsiooni edasi anda, rääkida teineteisele, mis meiega toimub. Ehk teisiti, suhtlemiskeel on tänuvõlglane oma tekkele inimese elukeskkonnas ja elulistele vajadustele.

Seni kuni inimese elu oli ühetaoline ja kulges suletud keskkonnas, primitiivsetel tasanditel, oli ühetooniline ja primitiivne ka tema sõnavara. Pikkamööda arenedes, õppides tundma loodust, maailma, tekkis inimesel vajadus selle järele, et ta saaks edasi anda abstraktseid mõisteid, keerulisi tundeid ja mõtteid, ning sellel viisil muutus tema sõnavara üha laialdasemaks. Kuid see kõik – mõisted, tunded ja sõnad – on tema tunnete tagajärg.

Nii ka vaimses maailmas: inimene tajub midagi. Võib-olla, seda miskit võib edasi anda mingite helidega ja sümbolitega, kuid mulle ei ütle see midagi. Ma võin näha neid märke, kuulata neid helisid – kuid mida ma neist mõistan?

See on eriti oluline, kui on vaja edasi anda sõnadega täpseid teadmisi, mis on saadud arutluste tulemusena, nii kuidas on see tavaks kabalistlikes uuringutes (mingid abstraktsed kujundid, keerulised objektide vastastikused mõjud, tegevused, mõtted), kui kabalist peab kasutama absoluutselt täpset määratlust (vastasel juhu ei ole tegemist teadusliku, adekvaatse analüüsiga).

Kuidas saavad kabbalistid meile, kui mitte kabbalistidele, üle anda oma aistinguid? Kuidas me suudame nendest teada saada, mis „seal” toimub? Minu kõrval seisab kabalist ja tunnetab midagi, mida mina ei tunneta: mingisugused kujundid, ilmutused, mingisugused jõud, mis üksteist mõjutavad. Tema näeb neid, ta kujutab endale ette, kuidas hetkel, meie ümber, meie maailmas ja sellest kõrgemal toimuvad kõikvõimalikud sündmused, mis määravad tema tuleviku, - sündmused, milliseid me võib-olla näeme juba ümberkehastumisel materiaalsesse vormi madalamal tasandil. Kuidas ta suudab seda teadmist edasi anda? See on küsimus.

Ja veel üks küsimus. Kuidas kabbalistid suhtlevad omavahel? Üks tunnetab nii, teine aga teisiti. Kas neil on teatud keel omavahel suhtlemiseks?

Vastused nendele kõikidele küsimustele antakse hiljem.

4.2. Juurte ja harude õpetus maailmas

Maailmakõiksus koosneb neljast maailmast, mida nimetatakse Atsilut, Bria, Etsira ja Asia. Alustades nende seast kõrgemast – Atsilut maailmast – ja lõpetades meie materiaalse maailmaga Asia, on nende ülesehitus kõikides detailides identne.

Vaimne maailm koosneb neljast maailmast. Me ei räägi siin Adam Kadmon’i maailmast ja Lõpmatust maailmast, sest nad on nende nelja maailma osad moodustades nende juured, nende sisu. Kõik maailmad on üksteisele sarnased ja asetsevad üksteise all justkui paralleelselt.

Reaalsus ja kõik selle ilmutused, mis on esimeses maailmas (näiteks: Atsilut maailmas), eksisteerivad ka teises, milline asub tema all ilma mingisuguste muutusteta. Ja nii kõikides järgnevates maailmades, kuni meie poolt tunnetatava Meie maailmani.

Inimene väljub meie maailma tunnetamise raamidest vaimsesse maailma ja hakkab seda tajuma, ajapikku võttes vastu üha rohkem ja rohkem selle kihte – ta nagu tõuseb mõistmise astmeid pidi, Kõrgeima maailma arusaamisel. Igal astmel muutuvad aistingud üha peenemaks, enam nähtavamateks, nende vahel nähtub suur side, tungivad esile kõikides detailides, kuid üldiselt tajutakse ühte ja seda sama.

Läbides mahsom ja satudes Kõrgeimasse maailma tõuseb inimene 125 astme kaupa (viis maailma, viis parcifumi, igaühes viis sfiroti – ühtekokku 125 astet) ja veendub, et kõik nad on sarnased. Mis tähendab „sarnased” ?

Joonis_421

Joonis 4.2.1.

Teatud määral ma tajun maailma, siis tunnetan ma seda laiemalt ja sügavamalt, seejärel veel laiemalt ja sügavamalt jne.. Ma tunnetan vaimset maailma ehk Loojat, kuid üldse palju selgemas ja detailsetes ilmutustes. Seejuures vaimse maailma muudab Looja ainult minu suhtes vastavalt minu meeleorganite seisunditele minu ekraanist. Tegelikult aga ta on mulle täielikult avatud, ma juba asun temas, ainult ma ise ei tunne seda, sest minu meeleorganid ei ole täiuslikud. Ja ma pean neid parandama, tõstma tundlikust, häälestama teatud viisil. Seda nimetatakse hingelise astmete mööda tõusmiseks.

Ainus aistingute objekt – see on Looja. Looja tajumise abinõu määrab hinge avamise või hingelise maailma astme, millele ma olen tõusnud. Looja, minu eest sulgemise abinõuks – on need astmed, millised asuvad minust kõrgemal enne Lõputut maailma. Lõputu maailm – kõige viimane aste, kus ma võtan Looja vastu täielikult sellisena nagu Ta on, ilma igasuguse piiranguta, sest ma sarnastusin oma omadustes Temaga, parandades need täielikult.

Maailmade vahel, see tähendab Looja mõistmise astmetel, ei ole mingisugust erinevust, peale materjali (teisiti rääkides, nagu minus). Materjali kvaliteedi määramise aluseks on, kuidas on parandatud minu esialgne egoism (soov tunda rahuldust), sarnanenud Loojale.

Materjali kvaliteet määrab iga maailma astme kõrguse. Kõrgeima maailma materjal on kõige „peenem” võrreldes kõikide teiste alamastmetega. Teise maailma materjal on jämedakoelisem kui esimeses maailmas, kuid peenem kui kõik alumised astmed tema suhtes. Ja selline kord – ülevalt alla säilib kuni meie maailmani, kus reaalsuse ilmutuse materjal on jämedakoelisem ja tumedam, kui kõikides eelnevates maailmades.

Mida tähendab „materjal”? Me räägime, et ei eksisteeri midagi muud peale valguse, mis saabub ülevalt alla, soovi, mida see valgus loob ja ekraanist peegeldunud valguse, mis luuakse koos sooviga ja ekraaniga. On valgus (Looja), on loomine (soov täiendada, nautida) ja on ekraan – sarnastuda Looja loominguga, kui loomine soovib saada selliseks nagu Looja.

Materjaliks nimetatakse meie egoismi, meie soovi nautida. Selle selginemise määra või tahumatuse määrab ekraani suurus: enam jõulise või nõrgema. Just sellel ekraanil, sõltuvalt tema jõust, ma tajun, näen Loojat: Tema omadusi, Tema headust minu suhtes.

Samal ajal objektid ja kõikides maailmades on ühesugused nii hulga kui ka kvaliteedi poolest. Seda võib võrrelda trükkimisega ja tõmmisega (jäljendiga), kui väikseimad detailid kantakse üle tõmmisele. Nii on ka maailmadega: madalam maailm on jäljend kõrgemast maailmast ja kõik vormid, mis eksisteerivad Kõrgemas maailmas, on täielikult kujutatud madalamas maailmas.

Miks see nii toimub? Sellepärast, et valgus, mis tuleb Loojast , Atsmuto’st, Looja olemusest, ehitab kli viies staadiumis (ehk neli staadiumit pluss juur-staadium), ja seepärast kli (vaimsuse maht, soov, loomine) koosneb viiest osast, ja ainult nendes tajub ta valgust. Kuidas see valgus temas tunnetub? Nagu täiendaja.

Kõik meie aistingud, määratlused, keeled, arusaamised, teadmised, kogu meie elu – sellest kõigest, millest me võime mõelda ja mida me saame endale ette kujutada – kõik see ei ole midagi rohkemat, kui valguse, see tähendab Looja tajumine. Meie sisemuses on kirjutatud: „Ei ole mitte kedagi, peale Tema”. (Dvarim, osa 4:35).

Kli, loomine toimub alati viies osas, mida mõõdetakse oma sooviga – nautimise suurusega. Võivad olla suured viis osa ja võib olla väikesed viis osa. Nii võib olla ka ekraan suur (viie suure osa jaoks) või väike – viiele väikesele osale. Sellisel viisil me võtame alati vastu pildi ümbritsevast maailmast, milline koosneb viiest osast, kuid võtame selle vastu kas siis egoistlikult läbi meie viie meeleorgani, või altruistlikult.

Ei ole tähtis, kas me võtame selle vastu altruistlikult, läbi ekraani, või egoistlikult: maailma pilt on pidev. See erineb ainult oma kvaliteedi poolest: vaimses maailmas – kas suuremal või vähemal arusaamisel, aga meie maailmas, seoses meie egoismiga – kui meeldivama või vähem meeldivama tundega.

Järelikult, erinevus astmete vahel seisneb ainult, Looja kujutise kvaliteedis. Seepärast, me ei võta oma tundemeelte abil vastu Loojat, vaid tajume, paranduse vahendit, meie meeleorganite sarnasust Loojaga. Selliselt raadiovastuvõtja püüab raadiolaineid, kuna selles asub generaator, mis loob selliseid laineid ja võtab vastu välismõjutusi tänu resonantsi efektile. Raadio faktiliselt püüab iseennast, sarnast tegevust väljastpoolt. Selliselt on seatud kõrva ehitus: minu ümber on palju vibratsioone, kuid kõrv võtab vastu ainult mõningaid neist. Ta on suuteline vibreerima, genereerides teateid minule loomulikke võnkumisi, ja sellepärast tajub ta selliseid võnkumisi väljastpoolt.

Niisiis ma võtan alati vastu mitte mind ümbritsevat kui niisugust, vaid vastavalt enda sarnasuse määrale seda, mis asub väljaspool mind. Kui ma genereerin endas mitte suurt võnkumise diapasooni, siis ma võtan vastu ainult väikese osa ümbritsevast maailmast. Kui minu diapasoon laieneb, siis laieneb ka pilt ümbritsevast maailmast, mida ma vastu võtan.

Mis juhtub kui inimene kurdistub? Tema kõrvatrummi membraan ei saa vibreerida selliselt nagu varem, ja talle näib, et ümbruses ei ole midagi: tajumiseks jäävad ainult mingisugused tugevad helid, löögid, kuid kõik muu kaob. Nii ka meiega: meie ümber toimub miljardeid kõikvõimalikke mõjutusi, kuid meie tajume ainult selliseid, milliseid meie meeleorganid on harjunud tajuma, milleks nad on loodud, milleks need on võimelised. Kui mul katkeb kõrvatrummi membraan, kaob minu kuulmine. Minu ümber aga jätkuvad endiselt mitmekesised helid, kuid mina ei suuda neid tajuda.

Sama on ka hingelise tunnetusega. Ainult sel määral kuidas minu ekraan suudab genereerida valgust tagasi, Looja sarnasele otsesele mõjutusele minu suhtes, ma suudan tajuda oma paranemise määra. See, minu paranemise määr, kogu selles mahus, kõikides minu aistingutes, kõikides minu omadustes, saabki mulle Looja eeskujuks.

Me ei võta vastu Loojat ennast, Atsmuto, Tema olemus – ma võtan vastu, mida ma saan endas taasesitada. Seepärast sellist taasesitamist nimetataksegi Looja pildiks. Baal Sulam oma värsis „Migdal Oz” kirjutab: Ja seda, mida te näete – näete teie ja keegi teine”.

Kogu pilt on subjektiivne, seda joonistatakse inimese korrigeeritud omadustega. Kuivõrd korrigeeritud omadused on mingil määral Loojaga sarnased, nimetame oma isiklikke korrigeeritud omadusi Looja pühakujuks. Seepärast on öeldud: „Lõi inimese Oma näo ja sarnasuse järgi” (Tora, Berešit, jagu 1:26). Selle „kuju ja sarnasuse” juurde peame me ise tulema, muutes oma omadusi sarnastades neid omadusi Looja omadustega.

Madalamas maailmas ei ole ühtegi detaili, ainsatki ilmutust, mis ei oleks Kõrgeima maailma peegeldus. Madalama maailma sarnasuse ilming kõrgemas, egoistlikumas maailmas – altruistlikumas, nimetatakse juurte ja harude vastavuseks.

Looja mõistmiseks on 125 astet, millest alumine on – mahsom. Selle all asub meie maailm, see tähendab Looja tunnetamine Tema vastupidises egoistlikus omadustes. Inimesed seistes erinevatel astmetel Kõrgemates maailmades mahsomi kohal või meie maailmas erinevatel astmetel mahsomi all, võivad vabalt teineteisega suhelda. Kuid, kuidas, millises keeles me saame suhelda mahsomi kohal, et nad annaksid meile informatsiooni ja meie, asudes mahsomi all, et neist aru saada?

Oletame, et minu kaaslane läks mashom’i üle, tal on juba teine tajumine, ta mõistab teisiti maailmakõiksuse õpetusi, nende põhjus-järelduslikke ahelaid. Ma ei võta sellest midagi vastu. Ma olen nagu väike rumal laps, ma tahan siiski midagi teada, aga tema tahab mulle midagi selgitada. Kas ta suudab mulle mingil moel seda edasi anda?

Sellise suhtlemise võimaluse määratleb juurte ja harude sidemed. Kõik, mis asub mashom’i kohal, nimetatakse juurteks, aga kõik, mis asub mashom’i all nimetatatkse harudeks. Iga detail, mis asub alumises maailmas, on harud, see tähendab, et peegeldab oma allikat, mis asub Kõrgeimas maailmas. See allikas on tema juurteks.

See toimub minu jaoks, mingil arusaamatul moel: ma ei saa aru ja ei tea, kuidas see just toimub, kuid harud on oma juurtega seotud. Miks seda, mis asub Kõrgeimas maailmas, nimetatakse juurteks? Selle pärast, et sealt tuleb kõik meile alla. Seal nimetatakse juurteks, allikaks, meil aga – tulemuseks, haruks või koopiaks.

Juur, nimetatuna saatuseks, paneb oma haru, oma koopia kasvama nii koguseliselt, kui ka kvaliteedilt. See juure ja haru õpetus toimib igas maailmas, kõikides reaalsetes ilmutustes ja see jääb kestvaks.

Looja on olemas, Temast väljub valgus. See valgus moodustab loomise, mis koosneb viiest põhilisest omadusest. Loomine tajub valgust viie ilmutuse näol, mille nimed on: keter, hohma, bina, zeiranpin ja malhut. Võib öelda ka nii: me võtame valguse vastu nagu – NARANHAI (nefeš, ruah, nešama, haja, ehhida) mõjutust. Lõpuks me saame rääkida ainult sellest.

Joonis_422

Joonis 4.2.2.

Seejärel need mõjud arenevad, jagunevad paljudeks koostisosadeks, mis kombineeruvad, omavahel ühinedes ja moodustades hulgaliselt teineteisega kaasnevaid põhjuseid ja tagajärgi, soove ja tundeid. Sellisel viisil meie maailmapilt avardub ja kokkuvõtteks me kujutame oma maailma ette kui lõputut kõikvõimalike objektide paljusust ja nende omadusi.

Ja need – kõik viis põhilist omadust, mis killustuvad ja liituvad teineteisega, nendest kõik ka algab. Kokkuvõtteks, kui me uurime igat meie tunnetust, siis avastame selles ainult viis osa, kelim - KAHAB ZON (keter, hohma, bina, Z’’A ja nukva või malhut) ja NARANHAI – valgus.

Meile, kes me asume selles maailmas, on huvitav teada millisel viisil me tunnetame Kõrgema juurte allapoole suunatud mõju. Mina koos ümbritseva maailmaga olen tagajärg, kõrgema astme koopia Kõrgeimas maailmas. Ma eksisteerin ka sellel astmel, ja kõrgemal astmel, ja veel kõrgemal ja minuga koos eksisteerib minu maailm.

Kõik 125 astet mashom’i kohal ja meie maailm mashom’i all eksisteerivad üheaegselt. Ma kujutan endale ette selliselt: muutes oma omadusi, muutes oma võimalusi tunnetada viie meeleorganiga, muutes kvaliteeti, võin ma nagu liftis ümber asuda kõikidele 125-le astmele.

Mind huvitab, mil viisil on astmed teineteisega seotud, kuidas ma saan mööda neid liikuda. Põhiliselt huvitab mind, mil viisil saan ma tõusta neid astmeid mööda kõrgemale, parimale, igavesele, täiuslikkusele seisundile – Lõpmatusse maailma. Sellepärast me õpimegi kabbalat, seepärast me püüame mõista, mida kabbalistid tahavad meile edasi anda, millist informatsiooni me peame neilt saama, et ise hakata tõusma astmelt astmele.

Nad ei saa meid sinna vedada, nad ei saa meid võtta sülle kui väikesi lapsi ja sinna tõsta. Nad võivad ainult meile anda teadmisi sellest, millisel viisil nad ise seda tegid, et meie teeksime seda sama. Seepärast on meile nii tähtis õppida harude keelt.

Harude keel, on õpetus, kuidas haru tõuseb oma juure suunas – see on see, mida nad meile tahavad selgitada, seda, mis sisaldub keeles. Milleks muuks see keel ei sobi. kabbalistid ei teata meile mingisuguseid mittevajalikke fakte. Nad selgitavad vaid seda, kuidas tõusta kõrgemale oma egoistlikumast loomusest, mis on piiratud ajaga, kiirusega ja ruumiga.

Kabalistika keel mitte ei pajata Kõrgemast maailmast või sellest, mis seal toimub, et rahuldada meie uudishimu. See on suunatud sellele, et näidata inimesele kuidas tõusta. See, kes ei sea ennast muutmisele – seda keelt ei kuule. Keel toimib sel määral, kuidas kuulaja sellele sarnastub.

Kabalistilises keeles rääkija ja kirjutaja tahab vaid meile anda paranemise, alt üles tõusmise meetodit. Kui ma ka juhindun sellest soovist, tahan ma kuulda just seda, ma hakkan teda kuulma. Vastasel korral ma saan kabalistika raamatuid lugeda, kuid nad ei avalda mulle vajalikku muljet ja ei anna mulle energiat ega teadmisi kuidas tõusta. Sest ma ei soovi seda, ma otsin teist: kuidas ennustada, kuidas muuta oma saatust, millisel moel kasutada seda maailma, kohandada enda tarbeks.

Sel viisil, sellisel määral, kuidas ma soovin anduda, sarnastuda Loojaga – siis hakkan kuulma ja nägema seda, mida mulle kabbalistid edasi annavad ja siis need teadmised mõjutavad mind. Seega te võite õppida kakskümmend, kolmkümmend aastat, mida on kirjas raamatutes, kuid see keel teid ei mõjuta, sest te ei ole sellele häälestunud, te ei võta vastu tema sisemist sagedust ja selles sisalduvat informatsiooni.

Seepärast räägitaksegi: „On hohma tundma õppijad, ja kabbala tundma õppijad” – on tundma õppijad teadmise pärast (hohma), aga on tundma õppijad valgusega sarnasemise pärast.

Õppetund nr. 5

Kabbala keel – harude keel

5.1. Kabbalistide keel – see on harude keel

5.2. Õpetaja teadmiste üleandmine õpilastele

5.3. „Tahumatud” nimetused Kabbalas

„Sõnasõnaline mõte (Pühakiri) allub Allegooriliste ja kabbalistiliste aja ning ruumi tingimustele – jääb sajanditeks ilma ajaliste ja ruumiliste piiranguteta.”

Johan Raihlin, “De arte cabbalistica”

5.1. Kabbalistide keel – see on harude keel

Ei ole midagi alumises maailmas, mis ei võtaks oma alguse Kõrgemast ja mis ei tuleneks sellest. Juur, mis asub Kõrgeimas maailmas, paneb temale vastava haru alumises maailmas vastu võtma juure vormi ja omadusi.

Siin peab lisama: juhul kui haru ise soovib seda. Vastasel juhul ei ole nende vahel sidet. Loomulikult , mõeldakse siin seda, et alumine mõistab, et tema – madalam seisus oma juure suhtes, mis tema peale langeb kõrgemalt ja langeb ainult seetõttu, et ta selle õigelt enda jaoks valiks, parandaks ja sarnaneks kõrgemaga.

Juure seose põhjal haruga rajasid kabbalistid sõnavara, mis võimaldab rääkida Kõrgema maailma vaimsetest juurtest, seejuures meenutades alumiste juurte nimesid, täpselt määratletud selle maailma tunnetustega.

kabbalistid tahavad meile midagi jutustada. Kuidas nad saavad seda teha? Kuidas me seletame seda lastele? Keeles, millest ta saab aru. Küsige ema käest, kellel on näiteks kolmekuune laps, ja ta vastab, et saab täiesti temast aru ja võib temaga rääkida. Me vaatame seda pisikest – tõmbleb käte ja jalgadega, ei saa midagi aru, karjub. Aga ema saab aru tema keelest. Nii ka kabbalistid räägivad meiega meie keele tasandil. Nad ei räägi meiega Kõrgema keele tasandil – nad annavad meile informatsiooni sellisel viisil, et saaksime mõista oma tegevuste sisemist mõtet, omal astmel.

Mida nad tahavad meile edasi anda? Nad tahavad jutustada, mis asub meie maailma sisemuses, et me selle poole püüdleksime, et me hakkaksime sinnapoole pingutama, et me saaksime aru, millega me võiks saada sarnaseks. Nad annavad meile ühenduse meie seisundi ja veel veidi kõrgema vahel. Selliselt, kuidas me mängides lapsega, ärgitame teda tegema veidi rohkem, leiame mooduse lahendada ülesannet, teha midagi uut ja seejuures seesmiselt rikastuda. Selliselt suhtuvad meisse ka kabbalistid.

Harude keel on väga mitmekesine. kabbalistid peavad sellel teemal omavahel nõu ja kirjavahetust. Nad kirjeldavad Kõrgemat maailma, kus ei ole nimetusi, meie maailma sõnade abil. Nad laskuvad alumisele tasemele, et seletada meile transformatsiooni, mida me peame enda juures tegema.

Juurte ja harude vaheline side võimaldab luua kabbalistidel sõnade tagavara, kuna meie poolt tunnetetava maailma objekt annab meile täpse nimetuse, mis viitab tema kõrgele juurele. Juurt ei saa iseenesest mingisuguse sõnaga nimetada, kuna ta asub kujutluse piiridest väljas, see tähendab meie meeleorganitest kõrgemal. Aga, tänu meie maailmas olevatele harudele, mis on meie vastuvõtule kohased, saavad võimalikuks ka juurte sõnalised tähendused.

Kui ei eksisteeriks meie maailma, kuidas siis suhtleksid inimesed omavahel Kõrgemas maailmas? Mõtte abil. Kuidas me suhtleksime, kui me asuksime ainult meie maailmas? Kasutaksime meie tavalist sõnavara, hääli, muusikat – kõike seda, mis on loodud inimese poolt. Kuidas on võimalik meil ühendust saada nendega, kes asuvad samaaegselt meie maailmas ja Kõrgemas? Ainult erilise õpetuse abil.

Nendel, kes asuvad Kõrgemas maailmas, on oma sõnavara – mõtete sõnastik. Seal ei ole vaja sõnu, sest asudes Kõrgemas maailmas eksisteerivad nad just kui üldises kli’s ja nad on seotud omavahel altruistlike mõjutustega. Täpselt nii, nagu minu keha ühele organile ei ole vaja sõnu, et selgitada teisele organile, kuidas nad peavad omavahel koos tegutsema – nad on ju seotud ühise kehaga.

Sõnu ja väljendeid on vaja selleks, et edastada teisele, midagi, mis asub väljaspool mind – ühe ilmaruumi osast, olles ühes alluvuses, teise ilmaruumi osasse teise alluvusse – ühest suletud objektist teise suletud objekti. Selleks tarbeks on keel. Kui kaks objekti on seotud ühe kehaga, ei ole neil keelt vaja: informatsioon liigub vabalt ühelt objektilt teisele.

Sellel määral, kuidas me läheme Kõrgemasse maailma, me ühineme Aadamaga ühte hinge. Seal ei ole meie keel vajalik. Vastavalt meie ühinemisele Kõrgeimasse maailma me hakkame tunnetama seda ühist hinge, hakkame vahetult vastu võtma mõtteid, tegevusi, kabbalistide eesmärke.

Meie maailmas, kus me oleme egoistlikult teineteisest eraldatud (sellist seisundit just nimetatakse „meie maailm”), on oma keel. Me püüame üksteisele midagi selgitada ja nii kui nii ei saa teineteisest aru. See on „Paabeli torni ehitamise” tagajärg, kui inimesed soovisid ehitada torni kuni Loojani, kuid see soov oli dikteeritud egoismist. Nad läksid uhkeks ja ütlesid: „Me saame olema nagu Looja”, ja lõpuks egoism lõhkus nendevahelised sidemed.

Kui nad ei oleks püüdnud saada Loojaga võrdseks, see tähendab et ei oleks ergutanud oma egoismi, mis on nii lahutatud teineteisest. Otsustanud saada Loojaga sarnaseks, nägid nad, et on Tema vastandid, ja igaüks tunnetas, et ta on teistest eraldunud, ja nad ei saanud enam üksteisest aru. Egoistlik hüpe, mis sündis inimese arengu teatud etapil – nimetataksegi Paabeli torni lagunemiseks. Paabeli torni ehitus – on loomulikult sümboolne, kuid meid huvitab selle sisemine aspekt: mis tõukas inimesi sellisele ehitusele, mida nad tahtsid saavutada?

Meile, kes oleme sulgunud oma egoismi (mina – enda omasse, teine – omasse), on vajalik suhtlemiseks keelt. Selline side on vajalik, sest me oleme rikutud, ning igaüks endasse sulgunud, vangis enda sisemuses. Kui me suudaksime väljuda oma egoismi raamidest ja sulanduda teistega, ei vajaks me keelt, sest meie loomus oleks ühendatud üldisesse kli’sse, soovide anumasse.

Niisiis, selge on see, et mida tähendab keel meie maailmas: egoistide hale katse üksteisega ühineda. Selge on ka see, kuidas toimub suhtlemine vaimses maailmas, kus keelt ei ole üldse vaja: see on informatsiooni vaba vool ühelt teisele.

Harude keelt on vaja selleks, et saada vähegi aru kõrgemal astmel toimuvast ja kuidagi sellega sarnastuda.

Ema, kes mängib lapsega, soovib teda arendada, püüdleb selle poole, et laps muutuks targemaks, saaks rohkem aru, tegutseks enam teadlikumalt. Ta annab lapsele kogu aeg mingisuguseid ülesandeid, mis õpetavad teda. Muidugi, see toimub alateadlikult, looma tasemel, kuid kõrgem aste kasvatab meid just selliselt. Me muutume täiskasvanumaks, ja järgmine, veel kõrgem aste kasvatab meid, näitab, selgitab, annab jõudu ja mõistust, et me saaksime seda edastada, mida ta meile näitab. Selle astme keelt, mis seisab meist kõrgemal, nimetatakse harude keeleks. Me peame seda kuulama, kuna ilma selleta me ei saavuta midagi.

Seepärast on kõige tähtsam – õppida algallikaid. Tähtis on, soov kuulata seda, mida teile kabbalistid tahavad öelda. Mitte mõistusega aru saama, vaid just tabama nende soovide jõudu, kutset kõrgemale seisundile. Siin ei tööta mitte mõistus, vaid inimese soov saavutada eksisteerimise teine tase. Neid ilminguid, seda informatsiooni, mida kabalist meile edastab, olles ise kõrgemal astmel, mõistusega pole võimalik aru saada. Saavutades just selle taseme, võime mõista meiega toimunu põhjuseid ja mitte varem.

Kui te alustate seda endale ette kujutama mõistuse abil, siis kindlalt üldistate ja võtate kirjutatu vastu ebaõigesti. Võimatu on mõistusega aru saada kõrgemast astest – võib ainult tahta sellele tõusta ja siis mõista. Me pingutame end järgmisele astmele soovi jõuga mitte aga arusaamisega. Ja meie maailmas me kasvame samuti – sooviga, kuna soov on kli iidseid omadusi, aga aju – ainult abiorganiks, soovi tulemus.

Niisiis juurt iseenesest ei saa nimetada mitte mingi sõnaga, sest ta asub väljaspool meie kujutluse piire, kuid meie maailma objekt annab meile täpse nimetuse, mis viitab vastavale juurele.

Kõrgemate juurte suusõnaline avaldamine saab võimalikuks, kuna meie maailmas on harud, mis on kättesaadavad aistingutele.

Kõik see asub meie maailmas, omab nimetust ja on hingelise juure haru. Olles Kõrgemal astmel, räägib kabalist meile mingisuguseid sõnu ja fraase. Me võime seda teksti lugeda, see on kirjutatud meie keeles, kuid suudame sellest aru saada ainult seda osa, mis on jõukohane meie astmele harul. Kabalist peab silmas seda, mis asub tema astmel, juurel.

Mis võib anda meile see tekst, kui kabalist peab silmas iga sõnaga midagi muud, kui mina? Ta ei anna midagi, peale ühe – soovi tõusta tema astmele, et näha ja aru saada seda sama, mida näeb ja mõistab kabalist.

Kui te mõtlete, et tänu „Kümne Sfiroti Õpetuste” õppimisele, te hakkate aru saama, kuidas on ehitatud Kõrgem maailm, siis te eksite. Mitte ükski kabalistlik raamat ei anna teile teadmisi Kõrgema maailma korraldusest. See, kes juba tõesti asub Kõrgemas maailmas, tõesti õpib seda nendest raamatutest. Raamat on talle juhendiks, teejuhiks: mine sinna, vaata siia, tee seda – siis näed seda. Kui me asume meie maailmas, ei ole meil ekraani, et seda kujutada selliselt, millest see raamat räägib – see ei anna meile midagi, me ei saa aru millest raamatus räägitakse. Ainus, millega see saab meid aidata – see on suurendada meie soovi tõusta kõrgemale tasemele.

Kui vaadata kabalistika palveraamatut, sest sealt võib leida ainult täpseid juhiseid teatud tegevustele: „Võta nii palju teatud ekraanist sellise sooviga, tee tema peal midagi altruistlikku tegevust, ja siis saad sellise tulemuse”. Selline on kabbalistide rääkimise keele sisu, mille abil nende kõrgeimaid mõistmisi antakse üle ühelt teisele, põlvkonnast põlvkonnale, suuliselt ja kirjalikult. See keel võimaldab neil teineteist mõista teatud astme täpsusega, mis on vajalik kabalistiliste uuringute teostamiseks.

Kuivõrd iga haru omab loomulikku määratlust, tema poolt kirjutatuna, viitab ta täpselt oma vaimsele juurele.

Veelkord: harude keel on absoluutselt täpne, sest kabbalistid võtsid kõik nimetused meie maailmast. Iga harul on oma kõrgeim juur ja kabbalistid seostavad täpselt ühte teisega. Seepärast märgistavad nad eksimatult ühe või teise juure tema haru nimetusega.

Meid ümbritseb suur maailm, ja palju sellest on inimese poolt välja mõeldud. Kujutlege endale ette, kuidas inimesed elasid enne: koobastes, telkides, katusealustes, karjatasid loomi, hakkasid maad harima toidu hankimiseks. Seejärel tuhandete aastate jooksul lõid inimesed enda ümber palju kunstlikke objekte, tavasid, vastastikuseid suhteid. Kas on olemas Kõrgemas maailmas analooge nendele kunstlikele objektidele? Parandatud viisil – jah, parandamatul – ei, sest selle kõik me lõime lähtudes egoistlikest vajadustest. On põhjapanevad analoogid: maja, sein, põld jne.. Peenemat, kuid kunstlikult loodud objektidele ei ole Kõrgemas maailmas analooge, seepärast lõimegi kõik selle kasutades oma omadusi valesti, ebaloomulikult, egoismi tuhandete aastate arengu tulemusena. Vaat seepärast kasutab kabalistika keel meie maailmas käibelolevaid sõnu, selliseid, nagu näiteks: rõivastus, embus, suudlus, ühtimine, eemaldumine, lähenemine, tõusmine, laskumine, linn.

5.2. Õpetaja teadmiste üleandmine õpilastele

Sõnad, iseenesest, ei ole suutelised edastama mingisugust kõrgemat teadmist. Kõrgem teadmine asub väljaspool ruumi, väljaspool aega ja liikumist – see on absoluutne. Seda toimuvat tajume me kui järjekordseid põhjuseid ja tagajärgi ning nimetame seda ajaks. Liikumist tajume samuti ainult oma sisemusega. Liikumine, muutumine, ruumi, aega – see on see, mida tajume muutuva kli’ga, aga valgust, mis on temas, on absoluutses rahus.

Seepärast vaimne – see on väljaspool: aega, ruumi ja liikumist.

Miks? Kuna vaimsus – see on ka kli, me võtame valgust vastu läbi kli. Kas me siis väljume oma kli-st, kui midagi vastu võtame? Ei. Miks vaimne asub väljaspool: aega, ruumi ja liikumist – rahus? Sellepärast, et vaimseks nimetatakse parandatud egoistlikku omadust, mida omandas valguse omadus. Parandatud kli tajub Kõrgemat reaalsust samamoodi kui valgus, mis asub rahus väljaspool: rahu, ruumi, liikumist.

Tähtis, on mitte segi ajada: me asume alati enda sees, oma tunnetes, oma kli-s. Kuid kui suurel määral see kli teisenes valguse seismises, omandas valguse omadusi, ta tunnetab sama, mida tunnetab valgus, asudes samas seisundis. Sellist kli seisundit nimetatakse vaimseks. Sõna valgus omab kabbalas palju tähendusi sõltuvalt seisundist, mida kabbalistid selgitavad. See võib olla soovide täitumine, Looja, jõud, loodusseadused jne..

Sõnad, mis on lausutud õpetaja suu läbi, ei ole suutelised edastama kõrgeimaid teadmisi, mis asuvad väljaspool aega, ruumi ja liikumist. Ainult keelte harud on võimelised väljendama suhet harude ja nendest kõrgemate juurte vahel.

Mida tähendab „kuulata harude häält”? Kui õpilane kuuleb midagi õpetajalt ja on võimeline sellest aru saama, see on nimelt justkui harude keel, siis tõesti ta kuuleb teda ja võib saada vajalikku informatsiooni. Kui ma midagi selgitan, kuulevad mõned tavalist maakeelt, aga on olemas inimesi, kes kuulevad harude keelt. See sõltub õpilasest, mitte aga õpetajast.

Sellest keelest saab aru ainult see, kes mõistab juurte ja harude seoseid. Sidet juure ja harude vahel ei saa mõista alt üles: vaadates alumistele harudele, me ei suuda leida mingit analoogiat kõrgemate juurtega. Vastupidi, alguses on vaja endal aru saada kõrgematest juurtest, ja alles peale seda võib, vaadates ülevalt alla, mõista seoseid iga juure ja selle haru vahel.

Olles alumisel astmel, ei mõista te seda, et harude keele annab teile edasi kõrgem. Ainult tõustes tema tasandile, mõistate, mida ta teile räägib. Milleks teda siis üldse kuulata? Kui ma tõusen, siis ma ka mõistan, mida ta mulle räägib. Mis mõttega teda praegu kuulata, kui ma nii kui nii ei suuda midagi aru saada? Mõte seisneb selles, et teda kuulates, tekib mul soov tõusta tema tasemele, saada samasuguseks nagu tema. Selle eesmärgini tuleb kindlasti jõuda. Õpetaja pöördub õpilase poole mitte selleks, et mõista, vaid selleks, et õpilane häälestaks end tunnetamise tähtsusele tema astmele tõusmiseks.

Ainult peale seda, kui õpilane tõuseb kõrgemale astmele, õpib tundma ja saab aru juurte seostest harudega, tekib ühine keel õpetaja-kabalistiga – harude keel. Siis saab õpetaja edasi anda talle kõikide tarkuste peensused, teadmised, Kõrgeimates maailmades toimuvast – kõike seda, mida tema on omakorda saanud oma õpetajatelt või omandas iseseisvalt.

Seni kui õpilane ei mõista seda keelt ja ei tea, millisel viisil haru viitab juurele, ei saa õpetaja talle selgitada mitte ühtegi sõna kõrgematest teadmistest, ei saa temaga rääkida kabbala uurimustest. kabbala teadmisi võib edasi anda ainult sellele, kes saab aru , mida üle antakse. Ei ole võimalik teineteisest aru saada asudes erinevatel astmetel. Õpilane peab tõusma samale astmele, kus asub õpetaja. Kuidas siis õpilane omandab ise harude keele teadmised? Kabalisti raamatute õppimine, viib teda järk-järgult Kõrgema maailma tunnetamiseni.

Lugedes raamatuid, omades soovi tõusta sellele astmele, millel asub selle autor, õpetajat kuulates, soovides tõusta tema tasemele, isegi mitte eriti järgides tema sõnu, kuid püüdes ühineda Kõrgemaga, inimene tõesti muutub ja tõuseb kõrgemale. Ainult oma soovi jõuga , mitte aga mõistusepärase arusaamisega.

Kes meist on sündinud: rohkem targana, enam võimekamana, kes vähem – kuid see ei oma mingisugust tähtsust. Peamine on – soov, sest vaimne kli – see on soov. Mõistus, eksisteerides kõrvuti sooviga – see on võime kiiresti töödelda informatsiooni ja mingil viisil sellega manipuleerida. Mõistus ei oma mitte väiksematki suhet vaimsele, ta saab tegutseda ainult egoistlikul maapealsel tasemel. Vaimses – ainult soov.

Peale seda, kui õpilane mõistis kasvõi esimese astme Kõrgemas maailmas tema tasemelt ülevalt alla, sai aru harude keelest, võib ta saada õpetajalt-kabalistilt teadmisi. Tõustes kas või esimesele vaimsele astmele, võib näha kuidas toimib see keel ja saavutada analoogselt enam kõrgemat astet. Seepärast on kõige tähtsam - läbida mahsom. Mahsom’i järel on astmed üksteisele sarnased. Iga järgnev aste erineb eelmisest suurema ilmutusega, suurema mahuga, suurema jõuga ja sügavusega, kuid nende vahel on juba olemas sarnasus, kuid mitte vastupidi ja täiesti arusaamatu side, nagu seda on maailma ja Kõrgemaga.

5.3. „Jämedad” nimetused Kabbalas

Nüüd võime me mõista, miks kabbalistid kasutavad rääkides selliseid sõnu nagu: suudlus, suguakt, embused, sünnitus, jne. ülevate ideede juures – kabbalistid ei suuda kasutada mingisugust muud keelt peale harude keelte, milline täpselt viitab iga juure seosele haruga.

Järelikult, kui „jämedana” ei tunduks meile ühe või teise haru nimetus, ei suuda me keelduda selle kasutamisest, kuna meie maailmas ei ole olemas teist haru, mida võiks võtta selle asemele.

Me teame, et Kõrgem valgus loob esialgse kli, mis koosneb viiest osast. Seejärel hakkab see kli enda sees jagunema, paljunema, ilmutama oma sisemisi struktuure. Kuid see kõik on seesama kli, ainult iga osa jagatakse viieks, need omakorda viieks ja nii edasi. Iga osake on esialgse kli sarnane, kuid kujutab endast ühte mingisugust selle omadust.

Kui me kasutame harude keelt, räägime mingist tegevusest või objektist Kõrgemas maailmas, siis peame täpselt osutama, millisest kvaliteedist selline omadus tuleneb, millised on ajendid ja tagajärjed. Meie, maapealses keeles võib väljendada umbkaudselt, kuid kui me räägime vaimsusest, siis peame absoluutselt täpselt näitama iga objekti koha kõikides viies maailmas, kõigis 125-s astmes. See koht ongi objekti kabalistiline nimi.

Keeldudes mingisuguse nime kasutamisest, me ei kaotanud ainult sellega seonduvaid mõisteid Kõrgemast vaimsest maailmast (sest ei ole olemas mingit muud sõna, mis oleks suuteline seda asendama selle juure kirjeldamises), ja oleks tekitanud kahju kogu õpetusele tervikuna. Kuna sellisel puhul jääb üldisest ahelast välja üks lüli, ning kuivõrd kõik lülid on üksteisega ühendatud, siis puruneb kogu õpetus.

Vaimset objekti võib nimetada vastavalt selle nimega. Mida tähendab „nimi”? Me nimetame arvtähendust kli, mis tähendab soovi suurust ekraaniga, mõõtu, selle ekraani omadust, ja sel viisil, osutame täpselt ühele või teisele objektile. Sellisel juhul me kasutame kabalistika keelt – sfirot’i, parcufim’i keelt, mis ei ole mingil moel seotud meie maailmaga. Selles keeles on kirjutatud meie põhilised kabalistika raamatud: „Elupuu” XVI sajandi suure kabalisti ARI poolt ja XX sajandi kaasaegse kabalisti Baal Sulami poolt teos „Kümne Sfirot’i Õpetus”.

On olemas teine keel – harude keel, mille kohta on kirjutatud „Zohari Raamat” ja Moosese Viis Raamatut. Siin kasutatakse sõnu meie maailmast kohandatult Kõrgemaga. Kabaliste ei huvita rääkida meie maailmast. Mida on selles sellist, et sellest oleks vaja rääkida? Sellest jutustamine - on alati jutt Kõrgemast maailmast, sellest kuhu meil on vaja jõuda.

Seepärast peame me aru saama, et kabbalas kasutatud sõnad, mis võivad tunduda „jämedatena”, et neid ei kasutata selles kontekstis, milles me oleme harjunud neid kuulma ja mõistma. Nende sõnade taga on Kõrgema maailma omadused ja tegemised.

Niisiis, meil ei ole vaja imestada ”jämedate” väljendite üle, kuna kabalistil ei ole selles vaba valikut: ta peab meie maailmast võtma nimetused, millised vastaksid täpselt sellele, mis toimub Kõrgemas maailmas, mida ei saa vahetada teiste nimedega – enam „viisakamatega”. Ta peab esitama üksikasjaliku tõlgenduse ja formuleerima täpse määrangu.

Kui vaimses maailmas on mingisugune objekt, tema harudes vastavuses meie maailmas, ja seda nimetatakse veeklaasiks, siis kabalist peab seda ka nimetama veeklaasiks, suudlust – suudluseks, suguakti või sünnitust – suguaktiks ja sünnituseks. Seepärast võib meile näida, et kabalistilised raamatud sisaldavad, mingisuguseid erootilisi teemasid.

Näiteks, „Laulude laul” – kõige võimsam lugu loomingu ühtesulamisest Loojaga. Seepärast seda nimetatakse „Ülemlaul”, see tähendab kõikide laulude lauluks, mida ülistab kõrgeim seisus – loomingu ühtesulamist Loojaga. Selles kirjeldatakse kõige võimsamat valguse läbitungimist ja kli-d teineteises. Seda raamatut kirjutas kuningas Saalomon. Ta oli suur mõtleja, kuid suutis väljendada seda tarkust ainult läbi „erootiliste kirjelduste” meie maailmas. See on vältimatu, kuna selliselt ilmutab sarnasuse õpetus, harude ja juurte seos.

Lisamaterjal

Materjal on koostatud dr.M.Laitman’i loengutes Kabbala Rahvusvahelise Akadeemia üliõpilastele

Mida tähendab „tunnetamine”

Kuivõrd kabbala uurib maailmakõiksuse tunnuseid, mis väljuvad inimese kujutlusest ja on sügavamate juurtega kui sellised meie maailma mõisted nagu: ruum, aeg, liikumine – siis on kujunenud arvamus, et kabalisti-teadlaste terminoloogia koosneb abstraktsetest mõistetest. Meie poolt õpitava õpetuse tegelik seisukoht ei vasta praegu sellele arvamusele.

Olles mitte ainult ja niivõrd uurimuste tööriistaks, kui praktiliseks meetodiks, kasutab kabbala nimesid, nimetusi ja termineid ainult tingimustel, mis on reaalses vastavuses objektidega ja nähtustega, mida nad tähistavad. Kabalisti-uurijatel eksisteerib raudne reegel: „See, mida ei ole võimalik mõista, ei tähistata ei nime ega ka sõnaga” (Baruh Ašlag, „Šamati” peatükk 3). Termin „mõistmine” iseenesest tuleneb sõnast ettekujutus, mis on toodud ühes kabbala tekstides: ”kui ulatub sinu käsi …”. Vajalik tunnetuse tase, mida võib nimetada mõistmiseks, on vastav meelelisele tunnetusele, mis on võrdne keha puutereaktsioonile. Mõtte tasemed, mis ei vasta sellele määratlusele, tähistatakse kabbalas: mõistmine, õppimine jne..

Arusaamise probleemide all mõeldakse ka mõistmise sügavust, mis nimelt nähtuste, maailma, objektide uuringutes on saavutatav mõistmisega, ja millised selle eksisteerimise tasemed alati jäävad uurimise raamide taha.

Kõige erksamate näidete varal inimeste kontaktidest ümbritseva maailmaga, saab meile selgeks, et arusaamiste sügavused on piiratud vajadustest arusaamise raamidega. On olemas reaalsed, iga päev inimese poolt kasutatavad jõud ja nähtused (nagu füüsiline väli, lained jms.), mille olemust inimene ei mõistnud, kuid uurides ja kasutades neid omadusi ja mõjusid, andis ta neile nimetused, mitte muretsedes, et nende olemus ei ole talle teada.

Nimed antakse antud objekti ilmutuse tunnetuse alusel, selle mõjutusel inimesele. Need sõnad lähevad käibele ja kutsuvad igaühe juures assotsiatsioone nende objektide ilmingute summana (kas või piiratud), mis on inimesele tuttavad otseselt või kuulduste kaudu. See assotsiatsioonide summa loobki inimesele tunnetuse konkreetsuse sellest või teisest objektist või nähtusest.

Nende reaalsus määratakse antud objekti mõjutuste reaalsuse summaga uurija tunnete tajumise suhtes. See on õige nii algpõhjuste ja tema uuritavate ilmingute suhtes, kui ka objektide ja esemete suhtes meie maailmas, mis mõjutavad meie meeleorganeid. Nende äratundmine piirdub samuti nende tutvumisega koos meile osutatud mõjudega ning meie sensorite reageerimisega sellele mõjule loob meie kujutluses küllaldase ettekujutuse objektist, vaatamata teadmistest selle sisemisest olemusest. See on õiglane ka inimese eneseteadvuse suhtes. Kõike seda, mida inimene endast teab, on sisemise olemuse välisilming, millega ta ei ole tuttav.

Igasuguse õpetuse alusteadmiste õppimine saab alguse terminoloogiate õppimisest. See põhimõte on õige nii maailma uurijate, parcufim ja sfirot, kellele algpõhjuste mõju, mida kabbalas nimetatakse valguseks, igal tema ilmumise tasandil on täielik ja küllaldane, et anda nimi sellele tasandile.

Seepärast on üheks kabbala reegliks: „Kõik, mis kuulub hindamisele ja mis tuleneb algpõhjustest, ilmutades erinevatel looduse tasanditel, rahuldab täielikult arusaajate vajadusi”. Sellisel viisil ei teki inimesel kunagi vajadust selles, et ta ei ole seotud maailmakõiksusega, milline üldiselt on algpõhjuse ilmutis.

Terminoloogia ja tähtede tähendused

Te saite juba mõningase ettekujutuse „harude keelest”, mida kabbalistid kasutavad. Me teame, et Kõrgeim ja meie maailm on teineteisega paralleelselt ja kõik, mis on olemas Kõrgemas maailmas laskub meie maailma. Kõrgemas maailmas sünnivad kõik sündmused, mis hiljem laskuvad meie maailma, kusjuures kõik laskuvad jõud langevad omale objektile meie maailmas. Ei ole olemas ühtegi objekti, ühtegi jõudu, ühtegi nähtust meie maailmas, mis ei oleks Kõrgema maailma tagajärg.

Mõningad näited sellest, kuidas kabbalas määratletakse tähtsamaid mõisteid.

Valguseks - nimetatakse naudingut, mis täidab loomingut.

Koht – soov saada, mis ongi loomine, see „koht” on kogu naudinguks-valguseks selles.

Liikumine – igat omaduste uuendamist nimetatakse vaimseks liikumiseks, sest eraldutakse eelnevast viisist, omadusest, ja saab oma isikliku nime. On sarnane osale, mis on eraldunud materiaalsest objektist, mis liigub ja eemaldub endisest kohast.

Nimi – see on selle seletus, kuidas need valgused, milledele need nimed viitavad, saavad olla arusaadavad e. astme nimi näitab moodust ja teid selle astme mõistmiseks.

Moosese Viies Raamatus on kirjeldatud Kõrgema maailma vaimsed protsessid, mis toimuvad väljaspool aega ja ruumi. Kui me loeme raamatut, siis on meil väga keeruline näha perekondlike või ajalooliste jutustuste taga ja üldse selle taga, millest seal kirjutatakse – näha ning tunnetada seda, mida kabbalistide sõnul on seal varjatud.

Inimesed otsivad Moosese Viiest Raamatust koodi, leiavad sealt kõikvõimalikke sõltuvusi. On olemas miljoneid seostamise viise ükskõik milliste osadega, kuna iga osa on seotud teiste ülejäänutega. Kokku on arvestatud tähtede, sõnade, väljendite, blokkide arvud. Viimasel ajal on tehtud arvutite abiga suur töö sisemise struktuuri, täheliikide, põhiosade tundmaõppimiseks. Kokkuvõttes see ei anna inimesele mitte midagi, kuna ta ei tea, mis seisab iga sümboli taga, iga punkti, iga tähe kalde, iga koosluse, teatud sõnade asetuse taga.

Moosese Viies Raamatus on algselt kirjutatud, üks sõna, ilma vahedeta, hiljem aga see sõna lahutati sõnadeks ja need omakorda tähtedeks, tähed elementideks, ja lõpuks me jõuame tähtede analüüsini: punkt ja sellest väljuv liin.

Must punkt valgel foonil tähendab valguse allikat, mis väljub valguspunktist.

Kui see laskub ülevalt alla Ülemjõust, Loojast loominguni, siis tähistatakse vertikaalse joonena, kui aga see jõud kuulub kogu maailmakõiksusele, siis tähistatakse see horisontaaljoonega.

Põhimõtteliselt pärineb kogu see informatsioon Loojalt: kõikvõimalikud liinide ja punktide kooslused sõltuvad ainult nendest kahest meile saadetavast signaalist ja nende kooslusest:

Looja poolt inimesele saadetud isiklik signaal –vertikaalne liin;
Looja poolt inimkonnale saadetud üldine signaal – horisontaalne liin;
Kõikvõimalikud seisundid nende vahel.

Kõik need moodustavad sellisel viisil koodi, inimkonna suhe Loojaga, kusjuures igal ajahetkel võib see paista erinevalt, kuna iga hinge seisund on igal hetkel erinev.

Inimene, kes vaatab Moosese Viit Raamatut läbi nende kriipsukeste ja liinide igas oma seisundis (kui teda on vastavalt õpetatud seda vastu võtma) – näeb oma mineviku, oleviku ja tuleviku seisundit. Kuid selleks, et seda näha, jääb ainult teksti lugemisest väheseks.

Moosese Viie Raamatu lugemise võtmeks on, instruktsioon väljumiseks vaimsesse maailma, „Zohari Raamat”. Zohar tähendab tõlgituna arameiski keelest säramist. See raamat komenteerib Moosese Raamatu Viit osa, selgitab meile, mida me teksti juures peame silmas pidama.

„Zohar Raamatus” kujutatakse kõiki valguse omadusi ja kooslust anumaga (kli), ja meil on võimalus teada saada kabalisti raamatutest, mis tähendab iga tähe element. Iga täht kujutab endast mingisugust lõpliku seisundit. Oletame, et minu seisund on hetkel: olen väsinud, mul on tekkinud mingisugused tundmused, mõtted, avaldatuna kuidagi looma tasemel, ma olen terve või haige, ma olen kas ülevas meeleolus või masenduses. Kui ma seda kõike endas kontrollin ja soovin seda kirjeldada, siis ma saan seda väljendada mingisuguse kindla sümboliga – ja seda sümbolit nimetatakse täheks.

Mustad tähed valgel foonil

Igasugune valgus peab maailmades omama leviku piiri, valguse tegevuse kujutamiseks peab olema külgetõmme kui ka piiramine. Need kaks jõudu peavad toimima üheaegselt.

Iga aisting saabub läbi meie meeleorganite piiramiste tagajärjel, kuna objekti välispind või meie vastuvõtu organ, mis piirab selle levikut, puutub kokku heli- või valguslainega ja seepärast suudame seda tunnetada.

Valge foon – see on lihtne, ilma mingisuguse tunnuseta ja seega meie poolt mittetajutav valgus. See, et me oleme suutelised eristama, võib väljenduda ainult valge valguse leviku piiramisel. Piiramise astmeid ja viise nimetatakse kirjatähtedeks. Me näeme musti piire valgel foonil ja mõistame ainult musti piire.

Iga kirjatäht (ei ole tähtis, mis keelest see võetud on) koosneb mustast värvist, see tähendab parandamata osast, ja valgest väljast , millele see on kirjutatud. Iga täht on rajatud kontrastile musta ja valge vahel.

Selle samaga väljendab see määr erinevust meie teadvuses Looja omadusi loomisel.

Looja omadused on absoluutselt valged, meie poolt tajumatud, loomise omadusi me gradueerime sõltuvalt sellest millisena me tunneme ennast Tema suhtes. Just suhe absoluutselt valge ja teatus osa musta kujutavaid tähti ja sümboleid – just see suhe kujutab endast inimlikku mõistmist. Ainult sel viisil me saame tunnetada ennast, vastastikuseid seoseid ja erinevusi ümbritsevast valgusest.

Me ei ole suutelised tajuma seisundit, milles on ainult must (kui me näeme ainult ennast) või ainult valget (kui me näeme ainult Loojat). Kõik meie tunded, kõik aistingud, kui me õpime tundma, on rajatud kontrastidele. Seepärast vastavalt igas keeles olevale tähestikule võib kirjutada meie seisukorrast, tõusudest ja langustest.

Kogu kabbalat võib ümber kirjutada ükskõik millisesse keelde. Kuid jõudes Lõpmatusesse, tähed kaovad, kuna musta mõju tähtedes – loomise omadus – muutuvad samaseks valgusega, Looja omadustest eristamatuks.

Tekib küsimus: kui soovid ei kao, siis kuidas me saame rääkida kirjatähtede kadumisest? Tähed kaovad sellepärast, sest täht on ehitatud tunnetele, erinevalt Loojast, mis tulevad loomingust. Erinevused kaovad, seepärast tähed ka hajuvad. Olles informatsiooniks Loojast nad hajuvad, kui informatsioon muutub lõputuks, absoluutselt täiuslikuks, kui muutub võimatuks kujutada teda mingisuguse piirangu näol – kirjatähtedena. Teadmised muutuvad nii mahukaks, et seda ei saa kujutada ega selgitada meie piiratud keele vahendusel, kuna keel on rajatud piiratusele.

Tähed, sümbolid, kõne – on ette nähtud vaimsete teadmiste, arusaamiste edasiandmiseks. Kõikide keelte tähestikkude igal tähel on oma vaimne mõte, sest inimesed annavad tähtede kaudu edasi oma tundeid.

Iga aisting (mitte ainult inimesel vaid ka loomal) – see on Looja alateadlik tunnetamine. Mitte keegi ei mõista seda, kuid tegelikult, kui näiteks poeet kirjutab luuletusi, ta, kirjeldades oma armastust naise, laste, päikese, valguse vastu, kirjeldab oma kannatusi – väljendab valguse tundmusi, mis teda mõjutavad.

Kuidas vaimset liita materiaalsega

Kui jutt on Kõrgemast maailmast, sõltumata aja mõistest, kohast, liikumisest – meil ei jätku sõnu selle kirjeldamiseks, kuna meie sõnavara on rajatud meie maiste meeleorganite aistingutele.

Kõrgemaks maailmaks nimetatakse maailma, mis asub väljaspool harilikke kujutlusi, mis mahuvad mõistetesse „aeg, koht, liikumine”. Me kujutleme nendes kolmes kategoorias: aega, kohta, liikumist. Väljaspool neid kategooriaid ei suuda me aru saada nii enda eksisteerimisest kui ka mingitest muutumistest, ei midagi enda sees kui ka endast väljapool. Kuivõrd meie sõnastik on täielikult pärit meie elust (ajas, kohas ja liikumises), ta ei saa kirjeldada, mida tähendab olemine, asudes nendest kolmest kategooriast väljapool.

Tegelikult neid kolme kategooriat - aega, kohta, liikumist – ei ole olemas. Need on meie aistingutes (kolm sellist kategooriat) ja nendes me võtame vastu maailmakõiksust. See asetub automaatselt kolme lülisse: aega, kohta, liikumisse. Kui me kaldume kõrvale nendest mõistetest, kui need lülid kaovad, siis me ei saa teada, mida me maailmapildiga peale hakkame: see lakkab meiega tunnetamast. Seepärast mingeid sõnu, mis peegeldavad vaimsust, me ei tea, mingisugust ettekujutust temast me ei oma.

Kas on võimalik vaimsusse haarata aja, koha, liikumise koordinaate? Ei, ei saa. Kas inimene saab tõusta kõrgemale nendest koordinaatidest ja tunnetada olemist, elu väljaspool neid kolme telge, neid kolme parameetrit? Võib. Kerkib küsimus: kuidas tunnetusi siduda aja, koha, liikumise parameetritega nendes etteantud, tugevates lülides elu aistingutega väljaspool neid mõisteid? Mitte kuidagi muud moodi, kui ainult läbi juurte ja harude. Kuidas siis kirjeldada Kõrgema maailma aistingute uurimist? Kuidas avastada kõrgemate teadmiste avastamist sõnade abil, kirjalikult raamatus, nii nagu see on tavaks ükskõik millise teaduse uuringutes?

Siin on meil tõesti tegemist erilise teadusega, informatsiooni taastamise erilise vormiga. Inimeses on vaja luua spetsiaalsed vahendid, et ta saaks edasi anda oma teadmisi, mis antakse talle säilitamise teel. Ta ei mõista ja ei suuda taasesitada neid salvestisi seni kui ei raja oma sisemuses kelim’i (soove), mis oleksid adekvaatsed selle poolest, et need on olemas neil, kes tahab talle neid teadmisi anda.

Teadmiste üleandmine peab olema täpne. Sest, kui keel on ebatäpne isegi ühes ainsas sõnas, mida on valesti kasutatud soovitud eesmärgil – satub õppija koheselt segadusse, kuna kogu mõiste on moonutatud.

Meie maailmas ei ole objekte ega ka jõude, mis juhiksid neid, kes ei lähtuks oma juurtest Kõrgemas maailmas, ja kõik, mis on olemas meie maailmas, saab alguse Kõrgemast maailmast, ja seejärel laskub järk-järgult meie maailmale. kabbalistid avastasid enda jaoks valmis keele, mille abil saavad nad anda üksteisele oma teadmisi, suuliselt ja kirjalikult, põlvest põlve.

See saab võimalikuks seepärast, et on olemas täpne seos Kõrgema maailma juurtega ja alumise maailma harudega, mis asuvad Looja kätes, seda ei suuda mõista, kuna see langeb ülevalt alla.

kabbalistid võtsid harude nimed meie maailmas, kus iga nimi justkui näitab näpuga oma kõrgemale juurele, mis asub Kõrgemas maailmas, ja seda oma õpetuse jaoks valituks osutunud erilist keelt nimetati „harude keeleks”. Ta sobib igasuguseks kasutamiseks. Miks teda selliselt nimetatakse? Sellepärast, et nimed on pärit meie maailma harudest.

Seepärast kohtab kabbala raamatutes „jämedaid” määratlusi, üldiselt mitte kasutatavaid. Peale seda, kui kabbalistid valisid välja juba harude keele (s.t. põhjuste täpse vastavause selle tagajärgedega), et kujundada selle abil oma uurimusi Kõrgemast maailmast, ei saa nad märkamata jätta mingisugust haru, kasutamata seda selle nime „jämeduse” pärast, et jätta väljendamata selle soovitud mõistet. Meie maailmas ei ole teist haru, mida saaks kasutada kõrvalejäetud haru asemel.

Seepärast kasutatakse kabbalas palju inimese keha ja selle protsesside nimetusi. Tegelikult, kogu filosoofia on – vaimne filosoofia, see tuleneb vaimsetest juurtest, nii nagu meie keha. Seepärast ei ole olemas teist keelt, ja põhimõtteliselt ei saa seda valida või seda teisiti kuidagi välja mõelda. Kustkohalt me veel võtame sõnu või tähendusi, mille abil me võiksime midagi nimetada Kõrgemas maailmas?

Me võiksime lihtsalt kasutada numbreid ja nendega kõik tähistada. On olemas 125 või 6000 astet, on viis maailma, on parcufim, sfirot, kõik nende osad – kõikides saaks seda gradueerida numbritega. Või tähistada absoluutselt kõike sõnadega, mida meie maailmas ei ole olemas - sfirot’i nimede järgi, kuigi osaliselt on needki võetud meie maailmast, kuid võib ju välja mõelda mingisuguseid tinglikke nimetusi.

Kui me selliselt talitaksime, ei jääks meile mingisugust sidet juurtega läbi harude, ja kõige tähtsam, meie keel kõlbaks ainult kabbalistidele, kes on juba suundunud Kõrgemasse maailma. Vastupidi, kui me kasutame harude keelt Kõrgema maailma üldiseks kirjeldamiseks, saame me Kõrgemat maailma kirjeldada selle keelega selliselt, et see saab olulisel määral arusaadavaks kõigile Viie Moosese Raamatute tekstide ütluste, usuõpetuse ja muude variantide esitamise näol. Need on sobivad inimestele, kes üldse ei saa aru, millest on kirjutatud ja kes ei oma eesmärki selle mõistmiseks, kuid võttes vastu vaimseid mõisteid sellises välisolekus, läbi meie maailma, nad nii kui nii vähehaaval täiendavad end.

Harude keel töötab kõikidel inimese arengu astmetel. Seda kasutavad kabbalistid tingliku, šifreeritud keele asemel, kuna see sobiks ainult kabbalistide-asjatundjatele, kes on juba saavutanud teatud arusaamise taseme.

Lõpetuseks

Meil puuduvad sõnad, mis oleks sobilikud vaimsete mõistete väljendamiseks, mis ei ole seotud ajaga, kohaga, liikumisega, kuna meie sõnavara on piiratud meie maailma vastuvõtmiseks. Väga raske on valida sõnu ja selgitada üleelatud tundeid sellele inimesele, kes ei ole neid tunnetanud.

Kuidas väljendada meie meeleorganitele kättesaamatuid tundeid, täpselt kirjeldada ja edastada üksteisele tõeseid mõtteid? Kui, kas või ainus mõiste ei leia endale täpset vastet sõnades, kaob ka kogu õpetuse täpne mõte.

Iga objekt ja toiming meie maailmas saavad alguse vastavast objektist vaimses maailmas. kabbalistid avastasid õige tee informatsiooni ja teadmiste edasiandmiseks teineteisele võttes aluseks esemete ja tegevuste (harude) nimetused materiaalses maailmas, et kirjeldada neile vastavaid esemeid ja tegevusi (juuri) vaimses maailmas.

Keel arendati välja inimeste poolt, kes jõudsid vaimse maailma tasemeni meie maailmas elamise ajal ja seepärast teadsid täpselt neid vastavusi. kabbalistid nimetasid seda harude keeleks. See keel on väga täpne, kuna täpne ning ühetähenduslik on ka juurte ja harude vaheline vastavus, sest keele loojad asusid üheaegselt mõlemas maailmas. Seepärast ei saa muuta ühte sõna teisega, kui mõttetu see ka ei näiks – haru peab täpselt vastama juurele.

Vastastikkused mõisted omavad meil vaimses maailmas ühte juurt. Seda mõista saab „Taevamanna” näite varal. Temas olid kõik vastuolulised omadused üheaegselt, ja need, kes tahtsid tunnetada magusa maitset – neile oli see magus, need, kes soovisid kibedat – neile oli see kibe jne.. Seda saab selgitada järgmiselt, et inimene võtab vastu hingelisest objektist selle, mida ta soovib eraldada lõputustest omaduste hulgast, siis nagu hingeline objekt ise kohandab end samaaegselt kõikvõimalike meie maailma vormidega ja omadustega.

Vastavalt enese juures tehtud tööle, avanevad kõrgendatud vaimsusega inimestel silmad, nad hakkavad mõistma teisi maailmasid ja nii, et elades selles maailmas, saavad nad kõikide maailmade valdajateks. Mõttetuna näiv kabbala keel muutub neile tegevuste, mõtete, tunnete keeleks ja meie maailma vastaspidised mõisted ühinevad ühes juures.

Sõnastik

125 astet – „vaimne trepp” – Loojale lähenemise süsteem. Looja poolt kuni meie maailmani on 5 varjatut astet, mida nimetatakse maailmadeks (sõnast „olama” – varjamine). Iga astmel on omad all-astmed, mida nimetatakse „parcufim’iks”, ja iga all-astmel on omad all-astmed, mida nimetatakse „sfirot’iks” s.t. meilt kuni Loojani on : 5 maailma x 5 partsufim’i x 5 sfirot’i = 125 sfiroti-astet.

Aadam = „Adam Rišon” (ivr. „Esimene inimene”) – loodud Looja poolt ühtne hing, mis koosneb osadest – üksikhingedest.

Altruism – tegutsemine selleks, et anda, oma loomuse kasutamine ligemese naudingu pakkumiseks (kellelegi, kes on väljaspool mind).

ARI – täisnimi – Itshak Lurija Aškenazi (1534-1572). Üks suurimaid kabaliste inimkonna ajaloos. Lõi kabbala õpetamise põhjapaneva õppesüsteemi. Kasutades tema metoodikat, iga inimene, kes õpib kabbalat, võib jõuda loomise eesmärgini. Põhitöö – raamat „Elupuu”.

Baal Sulam – Jeguda Ašlag (1885-1954), kabbala kaasaegse õpetuse rajaja. Põhiline töö – „Kümne Sfiroti Õpetus”. Ta koostas laiaulatusliku selgituse „Sulam” („Trepp”) raamatule „Raamat Zohar” (selle töö nimetuse põhjal sai endale nime – „Baal Sulam”).

Bina – loomise seisund, kui ta tõmbab isikliku jõuga valguse ligi, ületades soovi saada ja ja äratades andmise soovi. Seda valgust nimetatakse „hasadim” (ivr. „halastus”).

Kõrgemad juured – jõud, mis asuvad kõrgeimas maailmas ja kutsudes harusid (sündmusi meie maailmas) ellu.

Kõrgem – osa, mis asub Loojale ligemal (andumuse omadusele).

Kõrgem maailm = vaimne maailm – eksisteerib andumuse omaduste seaduste alusel. „Kõrgemaks nimetatakse selle pärast, et omadus anda – see on põhjus, meie maailma juur, aga meie maailm on selle tagajärg, mida täielikult juhib vaimne maailm.

Hematria – tähtede arvuline tähendus sõnas. Hingede seisundi kirjeldus matemaatiliselt.

Vaimne = soov pühenduda Loojale

Hinged – enne kavatsust luua oli loodud üks hing Adam Rišon (esimene inimene). Ta jaotas 600 tuhandeks osaks. Ja nüüd on igal osal võimalus muutuda Looja sarnaseks. Inimese hing koosneb kahest komponendist – valgusest (naudingust) ja anumast (soov selle naudingu juurde), kusjuures anum – see on hinge sisu, aga valgus, mis teda täidab ongi Looja poolt kavatsetud, ettevalmistatud nauding.

Soov – täitmatu ruum, tühitsev ruum, mis üritab ennast täita, saada naudingut. Materjal, millest koosneb loomine.

Zeir anpin (Z’’A) – loomise arengu staadium, millel ta hakkab juba kasutama põhimõtet „saamine andmise pärast”, s.t. kasutada nautimise soovi seepärast, et pakkuda naudingut Loojale.

Paranemine on meie suhtumise parandamine Loojasse, kavatsuste muutmine: mitte nautida ainult enda huvides, vaid nautida seepärast, et seda soovib Looja.

Allikas – ka „Looja”

Kabalist – õpetlane, kes valdab tajumise täiendavat vahendit, mis võimaldab õppida vaimset maailma, Looja mõju endal.

KAHAB ZON (keter, hohma, bina, zeiranpin, malhut) – kelim’i nimetuse lühend 10 sfirot (zeiranpin sisaldab eneses 6 sfirot’i).

Kelim – mitm. „kli”, kli osad = soovid = vastuvõtu instrumendid, mis ilmuvad tänu läbielatud kogemustele.

Kli (anum) – iseseisev (teadvustatud, teadlik) soov saada valgusest naudingut.

Keter – valguse omadus, soov anda, mis on Looja esindajaks (kõrgema astme) kõigi ülejäänute (alumiste) astmete suhtes ja praktiliselt meile (loomisele) mõistmatu.

Malhut - lõpetatud, iseseisev loomine, kes tahab ise saada ja tunnetab ennast saajana.

Masah=ekraan – see on „jõu vähendamine”, mis äratab loomises suhteliselt Kõrgemat valgust, eesmärgiga ennetada naudingut enda huvides. Takistuse ületamise jõud, egoismi takistamiseks.

Mahsom - piir „selle maailma” tunnetamise ja Kõrgeima maailma tajumise vahel.

Adam Kadmon (AK) Maailm – („Adam” – inimene, „kadmon” – esmane) – see on algkujund, inimese eelkäija. Plaan, mille realiseerimise tulemusena võib inimene täielikult sarnaneda Loojaga.

Asija Maailm – topelt ja ühekordse salalikkusega s.t. inimene, kas üldse ei ei taju Loojat, või tajub Tema mõju kui kurjust, mis toob kaasa kannatusi. Erinevus „meie maailma” seisundis seisneb selles, et inimese tajumise juures juba viibib Looja.

Atsilut Maailm – see on Looja täieliku tunnetamise maailm ja Temaga täielik sulandumine.

Lõpmatuse Maailm – seisund, kus kõik soovid on täielikult rahuldatud, olenemata kohast, ilma piiranguteta, s.t. loomine (soov nautida) ei piira valguse levimist (naudingut).

Bria Maailm – selle maailma alus – soov anda, teha rõõmu. Inimene tunnetab suhteliselt endas Looja juhtimist, kui absoluutset headust, kuid selles tunnetab tegevuse tunnetuse puudumist, Looja suhtumist kõikidesse ülejäänutesse.

Etsira Maailm - „Looja palge” esimene avastus (Tema lahke juhtimise tunnetamine).

Maailmad – kogu meie tunnete kompleks (reageerimine välismõjudele), loob meis eriliselt subjektiivse sisemise kujutluse, nimetatuna „meie maailm”. Kabalistika metoodika abil arendab inimene oma aistinguid ja hakkab maailma nägema selle tõelises vormis. Seisundit, millises me tõepoolest asume, nimetatakse lõpmatuks maailmaks (kõikide vajaduste täielik rahuldamine). Kogu selle Lõpmatuse tasemest võib inimene tajuda erineva astme saamist, vastuvõtmist ja arusaamist. Neid reaalse, ainulaadse ja lõpmatuse tegelikkuse mõistmise tasemed, milles eksisteerib loomine – nimetatakse maailmadeks.

NARANHAI – lühend nimedest (nefeš, ruah, nešama, haja, ehhida) 10-s sfirot’is. Loetletud vastavalt valguste sisenemise järjekorraga parcuf’isse (loomisse).

Meie maailm – samane „see maailm” – absoluutse egoismi omadused, mida tajume viie meeleorganiga, mis ei ole võimelised saama valgust (naudingut) endas, seepärast tajutakse kui tühjust (kannatusi).

Algne on tuletatud Kõrgemast: kõik see, mis algses, kõik need omadused on pärit Kõrgemalt.

Tagastatud valgus = valguse peegeldus (ivr. „or hozer”). „or” – see on valgus, nauding, „hozer” - tagasitulev e. peegelduv valgus – see on soov anda Loojale naudingut, nii nagu Tema annab seda mulle.

Üldistumine = „avijuta” suurenemine (jõud, nautimise soovide sügavused).

Lõplik seisund = täielik paranemine = kogu maailmakõiksuse seisund, loomise alampunkt saavutab sama seisundi kõrgemaga.

Or (valgus) AB-SAG – parandav valgus, mis tuleb inimese juurde, ainult siis, kui ta mõistab teda, mida nimelt peab enda sisemuses parandama.

Parcuf (mitm. „parcufim”) = „vaimne keha” – soov Loojaga nautida, jaotatuna ekraani suuruse alusel (egoismi vastupanu).

Mõistmine - ilmne aisting, naudingu Allika tunnetamine kogu kavatsustega, plaanidega vastavalt sellele astmele, millest me aru saame. Rajatud on vaimse loomuse algpõhjuste mõistmisele.

Naudingu soovi selginemine = paranemine – „enese nautimise” kavatsuste muutmine Looja jaoks nautimise plaanimiseks.

Otsene valgus (Or Jašar) – valgus, mis levib Lõpmatusest loomise suunas, Looja soov nautida loomist.

Rešimo (mitm. „rešimot) – „vaimne geen”, informatsiooni ülestähendus (ei ole kaetud mitte mingisuguse kestaga) teatud seisundist.

Valgus - informatsiooni, tunnete, naudingute edastamine (analoogselt valgusega meie maailmas, andes elu, soojust jne. või mõttevalgust, selginemist, teadmiste saamist. Eksisteerrib viite liiki naudinguid (valgust) nefeš, ruah, nešama, haja, ehhida, (lüh. NARANHAI)

Bin valgus = „or hasadim” (ivr. „halastuse valgus”) – naudingud Looja sarnasusest, tagasiandmisest.

Hohma valgus (ivr. „tarkuse valgus”) – Loojalt saabuv kogu valgus e. valgus, mis sisaldab kõike, mida Looja soovib meile anda.

Süda – seda terminit kasutatakse inimese kõikide soovide tähistamiseks, kuna kõikide läbielamiste tagajärgi tunnetab töötav süda. Tegelikult ei asu soove mitte üheski füsioloogilises organis.

Ühinemine (dvekut) – Loomise eesmärk. Vaimseks ühinemiseks nimetatakse täielikku omaduste, soovide, mõtete, kavatsuste samasust – kõike seda, mis iseloomustab inimest, sellega, millega ta tunnetab oma individuaalsust, enda olemust – Loojaga. Inimene hakkab tunnetama ennast Kõrgema jõuga samasugusena kõiges – nii nagu Tema, nii ka mina, mis on minus, see on ka Temas.

Varjamine tähendab tunnetele ligipääsmatust, omaduste erinevuse kujul. See, kas on täielik kaetus s.t. aistingute puudumine Looja kõike juhtivast osast, või osaline kaetus s.t. Looja juhtimise kui headuse tunnetuse puudumine.

Soovi arengu astmed – vaadake „soovide tase”.

Sfirot (ains. „sfira”) – erinevad omadused, mille on oma peale võtnud Looja loomise suhtes.

Loomine – soov saada, oma Kõrgemalt valguselt (Loojalt) muljete mõistmist.

Looja - „tagasiandmise” jõud – see, mida võetakse vastu inimese retseptoritega, kui kõrgemat, tema suhtes, astet. Põhjus suhteliselt tagajärjes.

Looja – see on kõige suurim õpetus, mis langeb meile, ehitab meid, loob meie ilmaruumi, valitseb kõike, alustades väikseimast rakust, kõikidest organismidest, kuni kosmogooniliste struktuurideni. Looja – see on kogu maailmakõiksuse olemus. Kui me süüvime sellesse olemusse sügavuti, me näeme, et see mõte, kavatsus naudib loomist.

Punkt Looja valguses – väljaspool Loojat loodud mikroskoopiline soov saada. Selle soovi, saada, suhteline Looja koosneb kahest osast: 1.Atsmuto (Looja olemus). 2. See, mis Temalt langeb. Seda määratletakse kui valgust (naudingut), mida heietatakse meie soovides.

Soovide tase (0,1,2,3,4) – soovide üldistamise staadium, et saada nullist (praktiliselt valgusest eristamatu) kuni neljanda staadiumini (absoluutselt Loojale vastupidiseid omadusi). Sellele vastavalt eksisteerib jaotus elututeks, taimseteks, inimlikeks ja vaimseteks tasanditeks.

Hohma – valgusest sünnitatud, teadvustamata, mitteiseseisev soov nautida, milles domineerib valgus.

Egoism, egoistlik – plaan saada naudingut enda huvides; soov saada maksimaalset, minimaalselt vastu andes; omaduse vastandamine.

Ekraan (ivr. „masah”) – „vähendamise jõud”, mida ergutatakse loomises Kõrgema valguse suhtes (nautimine), eesmärgiga katkestada selle langemist neljandasse staadiumisse (soov nautida enese jaoks). Ekraan on täiendav tunnete organ, milles inimene tunnetab enda peal Kõrgema valguse (Looja) survet ja seepärast on võimeline reageerima Temale.

See maailm – absoluutse egoismi omadus, mis on tunnetatav meie viies meeleorganis (nägemine, haistmine, kompimine, maitsmine, kuulmine), mis ei ole võimeline saama valgust (naudingut) endas, seepärast tunnetetakse kui tühjust (kannatamist).

Jud-kei-vav-kei – niinimetatud neljatäheline Looja nimi, hääldatakse AVAJA. Peegeldab nelja staadiumit Looja (kli) ja Tema nime (täitmise) tunnetamise õpetuses. Null staadiumit tavaliselt ei mainita, kuna on sisuliselt Looja ise, kuid selliseid staadiumeid on tegelikult viis - 0,1,2,3,4, ehk keter, hohma, bina,zeiranpin (koosneb kuuest sfirot‘ist) ja malhut‘ist – kokku 10 sfirot‘i loomet.