Mitte ainult see, et sellist võimet selliseks mõistmiseks ei anta meile sünniga kaasa.
Selle unikaalsus seisneb selles, et me tajume kõrgeimat maailmakõiksust, kust kõik meie reaalsuses toimuv laskub meieni, laetakse meie viide meeleorganisse ja seda hakatakse tajuma ning vastu võtma kui selle maailma reaalsust ...
Seega kabbalas me saame mõista maailmakõiksust täielikult kuni selle algolemuseni. See ei ole veel ühe meie reaalsuse osa täiendav tajumine. See on maailmakõiksus sellisel tasemel, millisena reaalsus näeb välja enne meieni jõudmist.
See ei tähenda seda, et olles meie reaalsuses tasandil, mõistaksime juba varakult midagi sellist, mis seejärel meieni jõuab. Kui ma ka kümme minutit varem saaksin selle ,oles ise meie reaalsuse tasandil, ei jääks mulle mingisugust valikut sest, et kümne minuti pärast see reaalsus saabub niikuinii minuni ja selle ärahoidmiseks ei ole minul mingisugust võimu.
Eelmise taseme avastamise all, seni kuni ta jõuab meieni ja saab meie raalsuse osaks, peetakse silmas seda, et ma saan suunata reaalsust enne kui see laskub meie maailma ja saab meie tegelikkuseks. Ma võin seda muuta, omada – seetõttu, et ma ise olen ühinenud sellesse kõrgeimasse reaalsusse.
Ma just kui tõusen juhtimiskeskusesse, kus teostatakse tervikkontrolli meie tegelikkuse üle. Sinna, kust väljuvad kõik jõud, sulandudes seejärel meie maailma mateeriasse, ilmutades sellega konkreetseid tegevusi ja fakte. Kui ma seal, nende allikas, muudan oma suhtumist nendesse – mitte neid ennast, vaid just oma suhtumist nendesse, siis meie maailma sulanduvad nad juba kujul, mida me hakkame tajuma hoopis teisiti.
