Inimkonna üheks aktuaalsemaks küsimuseks on tervis: psühholoogilised stressid, depressioonid, epideemia kolded, vähihaigused – selline on lühikene probleemide loetelu, mida inimkond ei ole suuteline lahendama. Kuidas tekivad haigused? Kas nad alluvad ravile? Kas inimene võib saada praktiliselt terveks? Kabala räägib sellest, et kogu maailmakõiksus kujutab endast ühtset, suletud süsteemi, mille ühte poolt me tajume läbi oma viie meeleorgani, aga teine pool on meie eest suletud ja kui me põrkume vastu seda nähtamatu seina, seda mitte tajudes, siis seletame endale, et see oli juhus. Me ei tea ei põhjusi ega ka meie tegevuste tagajärgi, millest tulenevad ja kuhu suunduvad meie tegevused, kuid kõik haakub teise, avamata maailma süsteemi osaga ja pöördub meie juurde tagasi haiguste, kannatuste ja sõdade kujul. Alles siis, kui me avame maailmakõiksuse teise osa, näeme me selgelt seost ühtse maailma kõikide osade vahel ja selle tasakaalu rikutus kajastub kogu süsteemis. Inimese tervis sõltub looduse täielikust tasakaalust, kuna aga loodus – see on armastuse ja andmise jõud, siis sellele jõu tasandile suundumine saab võimalikuks ainult armastuse ja vastuandmisega ja kui inimene saavutab sellise seisundi, siis saab ta kõrgeima ravimi – kõrgeima valguse, ta saab absoluutselt terveks, täiuslikuks, igaveseks ja harmooniliseks oma loodusega.
M. Laitman: Millised on nõuded toidule? Põhimõte on hinges, mis on jagunenud erinevatele tasemeteni: elutu, taimne, loomne ja inimene ja sellele on vastav meie maailmas – elutu, taimne, loomne mateeria ning inimene. Mida kõrgema arengu astmega ja keerulisem on objekt meie maailmas, seda rohkem on see egoistlik ja see tähendab, et seda suuremale naudingule, suuremale täiendamisele ta püüdleb.
Vaimses maailmas hingede täitmine – see on täitmine Kõrgeima valgusega ja toimub see ainult andmise ja armastuse korral, hingede omavahelise ühinemise toimel. Meie maailmas on täitumine – teisiti väljendades – egoistlik, ainult enda huvides enese täitmine, et ennast küllastada ja täita isegi igasuguseid piire ületades.
Igale taimele, isegi mineraalile on vaja endasse koguda mingisugust energiat väljaspoolt, ülal hoida ja toetada oma struktuuri, ja kõik see toimub lihtsalt, loodusseaduste jõudude piirides.
Kõik loomad söövad ainult nii palju, kui see on vajalik nende elu säilitamiseks, ning ei jaga seda rohkem või vähem maitsvateks (muidugi on olemas mingi erinevus, kuid see on väga väike). Inimene aga täidab oma loomset instinkti veel egoismiga ja seepärast sööb ülemäära. Sellest on põhjustatud meie haiguste teke ja kannatused.
Väga palju sõltub ebakindlusest, igasugustest hirmudest, üleelamistest, alaväärsuse tundest, võib-olla millegist muust, kas moraalsel või isegi vaimsel tasandil. Inimene just kui kompenseerib seda söömisega.
Kui inimesel oleks võimalus kompenseerida egoismi kasvamist teisel viisil – andmise teel, nii nagu seda meilt nõuavad vaimsed reeglid, siis muidugi ei tekiks tal probleeme liigsöömisega.
Meie maailmas eksisteerib kõikidel tasanditel tarbimine ja eritumine. Inimeste tasemel aga - seda enam – ülitarbimine ja ülieritumine.
